Lapsevanem Iveta Tamm kirjutas Edasile oma lapsega juhtunust: teistele hoiatuseks ja erinevuste kaitseks. “Meil on ju kiusamisvaba õigusriik, kahjuks ainult paberil. Kogu probleem ongi ühiskonna teavitamises, et kuulake oma võsukesi, nende muresid ja aidake, sest mõnes olukorras riiklikku tuge ei ole,” ütleb ta kommentaariks.

Jalutan tütrega, tema on 14 ja mina liiga vana. Neljateistaastasele on kõik liiga vanad. Tema on punkar, mina tavaline, punkar olemisest välja kasvanud. Kuumus, tänav harjumatult inimesi täis, suundume üritusele, täis ootusärevust kogeda elamusi ja pettumust. Provintsilinn pakub alati mõlemat. Aga see on meie traditsioon, ilmtingimata käia just sellel üritusel. Tütar näeb välja erakordne nagu tavaliselt, nägu varjamas liiga silmatorkav must meik, ehted ja mustadele pükstele jämedate valgete pistetega õmmeldud paigad täis erinevaid sõnumeid. Ta on välimusega vaeva näinud, rahul oma ülesandega teistest erineda ja lõputuid pilke teenida. Muidu pidi elu igav olema. Raske tee, aga ta on harjunud, pea püsti ja võitlusvalmis, igast sapisest märkusest ta välja ei tee, aga vahel võib ta seisatada ja küsida: “Kas te soovisite midagi?” Tal on selgroo asemel titaantoru ja mässuline kunstnikuhing. Meil on koos tore.