Tänavakunstnik Sirla kodu igast avast immitsev tänavakunst suunab meid sel korral rääkima rohkem kunstist avalikus ruumis kui koduseinte vahel. Aga muidugi oleneb kõik vaatenurgast ja sellest, kus kellegi kodu ja personaalne ruum lõpeb. Sirlal on see igatahes kummist ja väljub uljalt ka tema toa ja maja piiridest.
Sirla on Tartus juba üle kümnendi toimuva tänavakunstifestivali Stencibility korraldaja, tänavakunsti tegija (neid pseudonüüme me täna ei avalda, sorri) ja fänn, üks tänavakunsti manifesti looja. Tema Karlova kodus ja vana puumaja metsikus hoovis peetakse vandeseltslaslikke festivali korralduslikke koosolekuid, siin pargib vahel Stencibility kleepsubuss Släp! (kleepsud on bussilt jalga lasknud muidugi ka Sirla hoovi vihmaveetorudele ja seintele), majas sees tegutseb siiditrükistuudio Mäshroom ning sellest välja kasvanud Sirla oma bränd ÄSS. Olete äkki märganud linnapildis tagurpidi südameid? See on äss. Maja koridorides saavad enne avalikku linnaruumi sisenemist oma esimesi stencil’i-katsetusi teha Tartus tegutsevad tänavakunstnikud. Mingil põhjusel on maja trepikäigus lausa mitu Eesti esi-stencilist’i Edward von Lõnguse kuulsat teost. Veab ikka mõnel majal.
Võib jälle nentida, et eneselegi ootamatult olen sattunud kirjuid kultuurikihte peitvasse majja. Sirla enda suure voodiga pesa asub teisel korrusel. Juba kaelakandvas eas tütred on omaette korteris korrus allpool. Naabermajas elavad muideks Sirla vanemad, kes heal meelel on abiks Sirla võsude toitmisel. Aga tagasi Sirla maja juurde. Siin on mitmeid ruume, kus kunst on segunenud olmega, šabloonid vana mööbli, ehitusmaterjalide ja ka -prahiga. Maja katuselt paistab ja sajab sisse nii päike kui vihm – Sirla näitab põrandal olevaid loike ja ämbreid, mis veevalingutest puutumata pole. Selles aguliromantikas miskipärast külmetava kunstniku arhetüüp aga silme ette ei joonistu. Pigem valitseb pohhuistlik, nihilistlik ja positiivne vaib. Eelkõige siiski pohhuistlik.