“Kunst kodudes” liigub seekord juhuste tahtel minu kodulinna Võrru. Olin mitmelt inimeselt saanud vihjeid, et kunstnik Toomas Kuusing elab seal juba mõnda aega ja omab lisaks enda laia ampluaaga loomingule ka ise väikest kunstikogu. Lisaks kiitsid eelmises “Kunst kodudes” loos fookuses olnud Madis Ligema ja Liisi Eesmaa Toomase töid ja stiili. Mõni aeg hiljem nägin Toomase tööd Kunstihoone kevadnäitusel, siis Tartu Kunstimuuseumi grupinäitusel “Metsikud”. Ühesõnaga, liiga palju sünkroonsust, et mitte rada üles võtta. Ja muuseas see Toomase “väikse kunstikogu” jutt, nagu ta ise meilis tagasihoidlikult möönis, oli vale puha! Toomase kunstikogu on üüratu ja sellega tutvumisel suutsin ahhetada ja ohhetada nagu mõni vanaema, kes üle aastate välismaalt naasnud, pikaks ja ilusaks sirgunud lapselast ja temaga kaasa tulnud suveniirikotti uudistab. Lisaks muutis kogu õhtu nostalgiliseks Toomase aknast paistev vana staadion, kus ma omajagu higi ja pisaraid valanud olen. Rohkem vihjeid Toomase kodule ma anda ei või, sest noh, ega KUMU ka oma maalihoidlate uksi lahti ei hoia ja uksekaarte jaga. See võib mõnele siivutuid mõtteid pähe panna.

Sul on nii äge kodu ja ateljee. Aga kas Sul väljaspool seda Võrus igav ei hakka? Mul hakkaks, pean tunnistama. Vahel on uuritud, et kas ma siia tagasi ei tahaks tulla. Tänan, ei. Suudan siin mõned päevad olla, aga siis paneb minu jaoks ilmselt mitte piisavalt särisev õhk kummi tühjaks vihisema ja kõrvus hakkab helisema “Depressiivsed Eesti väikelinnad”. Kohutav, ma tean.

Bianka Soe

Bianka Soe on kunstiteadlane, Telliskivi Loomelinnaku sisujuht ja kunstifestivali “Ma ei saa aru” peakorraldaja. Loe artikleid (17)