Telliskivist on saanud Tallinna fotonäituste tuiksoon, kust leiab fotokunsti nii tänavanurgalt kui ka galeriidest – Juhan Kuusi dokfoto keskusest ning Fotografiskast. Heidan pilgu viimase näitusele, mis pakub palavate ilmade vältel värskust ja meelekainust, olgugi, et see kannab nime „Pohmelus“. 

Taaskord toimub igasuvine tümakapidu “We love the 90’s“ ja kunstimuuseumid väntavad 90. aastatele pühendatud näitusi teha. Seda tõestavad praegune Tartu Kunstimuuseumi „Metsikud“ ja Kumu uus hädavajalik 90. aastate püsiekspositsioon „Tulevik on tunni aja pärast“. Äsja avati ka Herkki-Erich Merila ja Peeter Lauritsa kooslusele DeStudio pühendatud „Pohmelus“, mis on teine eesti fotokunsti näitus Fotografiskas.

Tekib küsimus, millal saame 90ndatest üle ja saabub kainus? On seda kainust üldse vaja? Kuulen kunstivalla kolleege alatasa õhinaga meenutamas kümnendit, mille kohased love-hate memuaarid on ka mind pannud ajajärku armuma. Olgu öeldud, et siinkirjutaja mäletab neist aastatest vaid M klubi, Mart Laari ja McDondaldsit. Nii vaatlen DeStudio retrospektiivi praegusest hetkest isiklikku kokkupuudet omamata ja kunstikriitiku pilguga.

Maria Helen Känd

Maria Helen Känd on kuraator-projektijuht Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis (EKKM), kes ülejäänud ajal õpetab keskkoolis ja viljeleb kultuurikriitikat. Edasile kirjutab Maria Helen kunstiteemadel. Loe artikleid (16)