Olev Remsu: surm kui rõõm on kadumas

Foto: Shutterstock.

Kirjanik Olev Remsu vaatleb surma tähendust kristluses, teistes religioonides ja meie elus.

Võimatu on dateerida aega, millal hakati surnuid matma. Loomad ju seda ei tee. Matjad pidid valima õige koha, pidid kaevama, pidid pärast mulla peale seadma. Ja ehk hiljemgi haua eest hoolitsema.

Ilmselt kaasnes matmisega mingi tundmus, ja siit vaatab meile vastu religioonialge, usu põhi. Kui hauda kaasa pandi panuseid, siis oli vist endale juba esitatud küsimus, kuhu lahkunu lahkub ning mis temast edasi saab. Võib-olla alul ei tehtud seda veel sõnaliselt, vaid kuidagi hingeliselt. Teadagi – teispoolsusesse! Aga kui raske on seda tundmussähvatust sõnastada. Alul piisas rituaalidestki ning esmalt olid needki tegevuslikud-kehalised, näiteks kummardame, leinaseisak ja mis veel. Kunagi liitusid helid – ümin ja vile, trummipõrin, neist arenes muusika, viimaks sõnadega laul. Kulus aega ning teispoolsus mõtestati verbaalselt, isegi  põhjendati, miks sinna siirdujale on seda või teist asja kaasa vaja.

Olev Remsu

Olev Remsu on kirjanik. Loe artikleid (5)