Piret Pääri koostatud rahvajutukogumik “Õnneliku inimese särk” saab palju juurde Katrin Erlichi imelistest illustratsioonidest.
Piret Päär. “Õnneliku inimese särk”. Eesti rahvajutud. Pildid: Katrin Erlich. Varrak, 2021.
Tõtt-öelda venitasin rahvajuturaamatu arvustamisega pikalt, sest mis rahvajutulugeja mina, keskealine lastetu isik, ikka olen. Pealegi saab eesti folklooris vaevalt midagi uut olla, nagu raamat ka hästi tõestab. Paljud jutud keerlevad ikka vaeste imetabase rikastumise ümber, sest millest see kehv talupoeg muust unistada mõistis. Osa lugusid pajatab Loll-Juhanite uskumatust armuõnnest – ole aga õigel ajal õiges kohas ja saadki printsessi endale. Kolmas ports jutte on palehigis töötamise palgast või siis, vastupidi, kavaluse abil töörügamise vältimisest. Mine nüüd teagi, kumb see suuremat tulu toob. Ning lisaks veel igihaljas teema nagu surma ärapetmine. Nipet-näpet leidub kogumikus muud kah, kokkuvõttes on see ju klassika, mis peabki tuttav ette tulema.
Kui mul lapsed oleksid, küll kuluksid lood marjaks, sest väikesena lugesin ju muinasjutte küll ja ju neist ivagi korjasin. Ent moodsas maailmas vajab mõnigi lugu ehk selgitust juurde. Nagu näiteks miks küll isa tütreid omatahtsi mehele paneb, jagades neid välja nagu moosipurke ning, tere talv, korraldades peiukandidaatide vahel reality-sarjaga sarnanevaid võistlusi. Või miks üldse oli naisele nii tähtis iga hinna eest mehele saada, mida jõukamale, seda parem? Eks rahvajutt olegi ühtlasi ka ühiskonnakorralduse ja väärtushinnangute ajalugu. Hoia jumal, kui woke-maailma tühistamiskultuur leiab, et nii iganenud tõdesid ei tohigi noortele hingedele enam nina alla lükata.
Fakt on, et kunstnik Katrin Erlichi suurepäraste joonistusteta ei saaks raamat eluvaimu sisse. Kui juttudest lasin diagonaalis üle, jäin maagilisi fantaasiaküllaseid pilte kauemaks vaatama. Olen suur illustraatorite fänn ja minu arust ei peaks pildid kuuluma sugugi ainult lasteraamatute juurde. Õppisin illustratsioonidega teoseid tähele panema Tšehhimaal, kus on tugev koomiksite ja graafiliste romaanide traditsioon. Seal kuhjasin endale ülitoredaid täiskasvanute pildiraamatuid nii palju kokku, et pidin tagasisõiduks ühe kohvri juurde ostma.
Palun ka suurtele rohkem pildiraamatuid!
Eestis minu meelest kardetakse pilte liiga palju ning illustraatoreid ka ei väärtustata piisavalt (nii nad igatahes ise end tunnevad, nagu kuulsin oma novellikogu joonistuste autori Lumimariga sõbrunedes). Pildid on kallid trükkida. Kui neid trükkida, siis võimalikult vähe ja tingimata mustvalgelt, et midagigi kokku hoida. “Õnneliku inimese särgi” omad on vähemalt värvilised, ju ennekõike lastele mõeldes, aga miks koonerdada värvidega suurte lugejate puhul? Nagunii trükitakse raamatuid praegu vähe. Olgu nad siis vähemalt ilusad! Minul isiklikult ei oleks kahju paar eurot rohkem maksta, et saada riiulisse aare, millest on rõõmu ka siis, kui lood on juba läbi loetud. Mul on ausalt kõrini sellest, et raamatute kaanepilte tõmmatakse odavatest fotopankadest ja võid kindel olla, et Google’i pildiotsing annab hiljem hunniku jaburaid kohti, kus seda varem on kasutatud.
Midagi õnneks juba susiseb. Kunstiharidusega Piret Raud illustreerib oma raamatuid ise. Varalahkunud Vahur Afanasjev oskas illustratsioone kõrgelt hinnata. Miks seda rohkem ei ole? Tunnistan omast käest (mul ilmus tänavu illustreeritud novellikogu “Tallinna tume”), et kui ma oma illustraatorit sõbraks nimetada ei saaks, ei oleks koostöö vast nii sujuvaks kujunenud. Raske oleks usaldada inimest, kelle käekirja ma ei tea, või vähe sellest, kelle mõttemaailm on mulle tundmata. Keeruline oli seda seletada ühele noorele kunstnikule, kes mulle pärast “Tallinna tumeda” ilmumist lähenes – sorry, aga kuna ma ei tea, kes sa oled, jääb kahjuks ära, kuna ainult su portfooliost jääb mulle väheseks. Kirjanik ja kunstnik olgu orgaaniline tandem.
Kui mul illustratsiooniteema vastu huvi tekkis, guugeldasin ja lugesin selle kohta päris palju. Muu hulgas jäi ette peaaegu kümme aastat vana Guardiani artikkel, kus nenditakse, et häid illustraatoreid lihtsalt ei ole liiga palju – tõsi, raamatuillustratsioon nõuab teistmoodi oskusi ja tehnilisi teadmisi kui õlimaal. Illustratsioone ilmuvat rohkem siis, kui need on lihtsalt moes. Ka raamatubisnises on trendid nagu moe- ja ilutööstuseski. Loodetavasti on pilte puudutav trend pöördumas – no nagu näiteks juhtus novellide lugemisega, mida kirjanikud on küll alati armastanud kirjutada, aga lugejate armastus nende vastu oli viimase ajani väga nõrk. Praegu näivad lühijutukogumikud olevat oma koha leidnud. Loodan, et piltidega juhtub sama ja erandist saab traditsioon.
