Arvustus. Mihkel Kunnus: ühiskondlikule tellimusele vastav romaan. “Tüdrukune”

See, et Mona ja Liliani suhte terav asümmeetrilisus ja asjaosaliste endi puhul lõpuks jutuks tuleb, on romaani üks tugevamaid külgi. Illustratsioon: Shutterstock.com

“Tüdrukune”. Võib arvata, et seda raamatut loetakse tõesti palju ja ka kavandatud missiooniks – avada debatt seksuaalsuse ja soosuhtluse teemal – sobib see raamat päris hästi. Tegu on nimelt väga lihtsalt loetava ja ladusa tekstiga, kus puudutatakse palju olulisi aspekte. Ka käesolev tekst püüab olla teose arvustus ja kaasarääkimine korraga.

Täiuslik turundus ja ajastu vaim

Kuulsin sellest romaanist 11. aprillil 2019. Sain sellest nüüd tagantjärele aru. Sel päeval oli Tartu Linnaraamatukogus algupärase lastekirjanduse päev ja tegin seal ettekande. Rääkisin kirjanduskriitika üldpildi põhjal, et praegu võib oletada kõva nõudlust kirjanduse järele, mis käsitleks naise seksuaalset eneseavastamist, eriti hea, kui hälbimisega va saadana heteronormatiivsusest. Ühe põhjendusena tõin välja, et 2017. aastal ilmus eesti keeles kolmekohaline arv ilukirjandusteoseid ja arusaadavalt tabab õnn saada arvustatud neist vaid murdosa ja kui mõnda arvustatakse rohkem kui kahes-kolmes kohas, on asi lausa silmapaistev.

Kõige arvustatum teos oli toona Brigitta Davidjantsi “(Mitte just) armastuslugu”, mida arvustati enam-vähem kõikjal, kus võimalik. Ometi on teos lühike, lihtsakoeline ja kunstitehniliselt vägagi nõrgake (seda tunnistasid mitmed kriitikud hoolimata pingutatud heatahtlikkusest). Praegu võib öelda, et see, kui palju on käsitletud Margit Lõhmuse raamatut “Sterne” – jällegi väga napp ja kergekaaluline teos –, kinnitab hüpoteesi. Pärast kohtasin trepil juhuslikult Aare Pilve, kes oli parasjagu romaanivõistluse žüriis ja ütles, et neil on ka üks selline käsikiri ja platseerub vist pigem kõrgele.

Mihkel Kunnus

Mihkel Kunnus on kirjanduskriitik. Loe artikleid (2)