Arvustus. Mihkel Kunnus: ühiskondlikule tellimusele vastav romaan. “Tüdrukune”

See, et Mona ja Liliani suhte terav asümmeetrilisus ja asjaosaliste endi puhul lõpuks jutuks tuleb, on romaani üks tugevamaid külgi. Illustratsioon: Shutterstock.com

“Tüdrukune”. Võib arvata, et seda raamatut loetakse tõesti palju ja ka kavandatud missiooniks – avada debatt seksuaalsuse ja soosuhtluse teemal – sobib see raamat päris hästi. Tegu on nimelt väga lihtsalt loetava ja ladusa tekstiga, kus puudutatakse palju olulisi aspekte. Ka käesolev tekst püüab olla teose arvustus ja kaasarääkimine korraga.

Täiuslik turundus ja ajastu vaim

Kuulsin sellest romaanist 11. aprillil 2019. Sain sellest nüüd tagantjärele aru. Sel päeval oli Tartu Linnaraamatukogus algupärase lastekirjanduse päev ja tegin seal ettekande. Rääkisin kirjanduskriitika üldpildi põhjal, et praegu võib oletada kõva nõudlust kirjanduse järele, mis käsitleks naise seksuaalset eneseavastamist, eriti hea, kui hälbimisega va saadana heteronormatiivsusest. Ühe põhjendusena tõin välja, et 2017. aastal ilmus eesti keeles kolmekohaline arv ilukirjandusteoseid ja arusaadavalt tabab õnn saada arvustatud neist vaid murdosa ja kui mõnda arvustatakse rohkem kui kahes-kolmes kohas, on asi lausa silmapaistev.

Kõige arvustatum teos oli toona Brigitta Davidjantsi “(Mitte just) armastuslugu”, mida arvustati enam-vähem kõikjal, kus võimalik. Ometi on teos lühike, lihtsakoeline ja kunstitehniliselt vägagi nõrgake (seda tunnistasid mitmed kriitikud hoolimata pingutatud heatahtlikkusest). Praegu võib öelda, et see, kui palju on käsitletud Margit Lõhmuse raamatut “Sterne” – jällegi väga napp ja kergekaaluline teos –, kinnitab hüpoteesi. Pärast kohtasin trepil juhuslikult Aare Pilve, kes oli parasjagu romaanivõistluse žüriis ja ütles, et neil on ka üks selline käsikiri ja platseerub vist pigem kõrgele.

Nüüd siis on selgunud, et see oli Eia Uusi “Tüdrukune”.

Turundustöö on olnud väga professionaalne ja võimas. Tagakaanel on väärikad lühiülistajad. On esitlused, intervjuud raadios ja kirjalikus meedias ning autor on  jõudnud värskest teosest rääkima ka nii eksklusiivsele poodiumile nagu rahvusringhääligu kultuurisaade “OP”, lisaks Kanal 2 saatesse “Õhtu!”. “OPis” ütleb autor, et see on missiooniga raamat ja loodetavasti leiab see ka palju lugejaid (Apollos saigi rahva lemmikuks).

Ses mõttes on läinud siiani enam-vähem maksimaalselt hästi. Võib arvata, et seda raamatut loetakse tõesti palju ja ka kavandatud missiooniks – avada debatt seksuaalsuse ja soosuhtluse teemal – sobib see raamat päris hästi. Tegu on nimelt väga lihtsalt loetava ja ladusa tekstiga, kus puudutatakse palju olulisi aspekte. Ka käesolev tekst püüab olla teose arvustus ja kaasarääkimine korraga.

See, et tegu on mõneti puusalt tulistatud teosega, kirjutatud pikemalt plaanimata ja kolme nädalaga, peegeldub ka teose vormis. Autorina on Eia Uus laadilt rohkem poeet kui romaanikirjanik, tähendab ta ei paku meile pika ning põhjaliku vaimutöö vilju ja nüansirikast psühholoogilist analüüsi, vaid vahendab enese hinges peegelduvat ajastu segadust. Ta on pigem meedium kui analüütik. Meenub, et Tolstoi olla öelnud Nietzsche kohta umbes nii: “Räägib iseenesele vastu. Järelikult siiras.” Ka usutlused autoriga kinnitavad, et tegu on kõige muu kui mingi peenelt lihvitud ja komponeeritud iroonilise metavigurtekstiga. Praegu “õhus lendavaid ideid” on siin küllaga.

Tüdrukune

Pealkiri on väga hea, täpne. Tõesti, tüdrukune. Tore olnuks ka näiteks pealkiri “Valikuvõimalus 40 aastat hiljem”, et viidata 1978. aastal ilmunud Aimée Beekmani kultusteosele “Valikuvõimalus”. Või siis “Valikuvõimalus 10 aastat hiljem”, sest kui “Valikuvõimalus” algab 29-aastase vallalise ja lastetu Regina eksistentsiaalse võpatusega, siis “Tüdrukune” algab 39-aastase lastetu ja vallalise Liliani omaga.
Aga ei. Nagu öeldud, tegu on õige vahetu (ajastu)hinge väljavalamisega, mitte aktiivse ja teadliku suhestumisega mingisse temaatilisse mõtte- ja kirjandusvoolu.

Ning Lilian on tõesti kuidagi tüdrukune hoolimata sellest, et poole aasta pärast saab nelikümmend, võiks isegi öelda, et ta on (neo)infantiilne(1). Kui Beekmani kümme aastat nooremat Reginat tabab paanikat tekitav äratundmine, et ta on oma elurongist maha jäämas (“Vara veel, püüdis ta endale kinnitada. Hetk hiljem käis temast oluline äratundmine värinana läbi: mis vara! Oma ea vastu sõdida ei saa. Kulunud vanatüdrukud, need nad on, ja ei maksa luua illusioone”), siis Lilianil see koht üldse ei valuta. Töötus häirib teda rohkem kui lastetus. Ja see on ka mõistetav, sest töö on ainus ta elule tähenduslikkust andev asi, tal pole peret ega pole ta ka ühiskondlik aktivist vms.

Kasvatuspsühholoogia rajaja, ameeriklane Stanley Hall avaldas aastal 1904 mahuka raamatu pealkirjaga “Adolescence”, adolestsentsus. Ta lõi selle mõiste tähistamaks sotsiaalset iga, mil inimene pole sotsiaalses mõttes enam laps, aga ei ole ka veel täiskasvanu. Ta osutas sellele, et veel 19. sajandil (Ameerikas) astuti lapsepõlvest enam-vähem otse täiskasvanuellu. Ühiskonnas olid rollid ja tööd sedavõrd vähekeerukad, et sai (loomulikult vajaduse tõttu ka pidi) nii noor inimene kohe astuda tööellu. 20. sajandi alguseks aga venis küpsemine vastava sotsiaalse valmiduseni 20nda eluaastani. Toonased täiskasvanulikkuse viis põhitunnust tunduvad tänapäeval üsna iganenutena – haridus on omandatud, vanematekodust on lahkutud, töökoht on olemas, on abiellutud ja lapsed on olemas.

Liliani mõningane ärkamine tuleneb siis sellest, et sel iganenud mõõdikul kukub täiskasvanulikkuse protsent kuuekümnelt neljakümnele. Ent psühholoogiline tüdrukulikkus on ehk suuremgi.

Klassikaaslased

Tutvustuseks võib tuua jämedakoelise paralleeli ühe kaasaja polemiseerituma kirjaniku Michel Houellebecqiga.

Laias joones on ka “Tüdrukuse” teemaks seksuaalse liberaliseerumisega kaasnevad kannatused, üksildus ja pidetus, inimsuhete atomiseerumine. Samuti lisavad sarnasust eksplitsiitsed seksstseenid ja peategelase mõningane erotomaanilisus, aga peamine erinevus on peategelase soos. Kui Houellebecqil on selleks ikka vanemas keskeas blaseerunud mees, siis “Tüdrukuses” on selleks nooremas keskeas naine. Sarnane on veel see, et vastassugupoolt ei mõisteta ega hingestata ja peategelasel sügavamad emotsionaalsed suhted puuduvad.

Liliani elu on väga tarbijalik ja materiaalne, sügavama sihi ja mõtteta. On brändikaubad, kallid restoranid ja napsud ja kõik. Teised inimesed on huvitavad eelkõige kui seksobjektid ja sedagi vähe ja põgusalt ning igasuguse tõsisema suhteperspektiivita. Houellebecqi kirjeldatud maailmasse pilgu heitmine naisperspektiivist on kahtlemata väga olulise tühimiku täitmine.

Mulle mõistagi meenus veel nagu ikka Milan Kundera. Täpsemini siis Liliani ja temast 19 aastat noorema Mona suhe meenutas veidi Tomaši ja Tereza suhet ja seda peamiselt selle ebasümmeetrilisuses. Aga ka argine kujund oli kattuv. Nii nagu juhuslikult kohatud sümpaatia Tereza ilmus ühel hetkel lihtsalt kohvriga Tomaši ukse taha, nii samuti alandlikult ja ette hoiatamata leidis Mona pelgupaiga Liliani juures.

Eia Uusi atmosfäärikaaslaste üle arutledes kirjutasin essees “Seksuaalse emantsipatsiooni kuritöö ja karistus” – see pealkiri sobiks küllalt hästi ka “Tüdrukuse” arvustusele – järgmist: “[p]robleem tuleb sellest, millest kõigi vabaduste korral: vabadus ei anna võimu, vaid jätab inimese oma vabastatud eravõimuga omapäi (otsustus- ja tegutsemisvabadusse). Teisisõnu, vabadus sunnib näkku vaatama oma individuaalsele võimekusele. Ja viimast jaotub indiviiditi alati väga erinevalt. Lühidalt, kui mehed ja naised on kenasti võrdsed ja vabad ja pole mingit soolistatud moraali (st mehemoraali ja naisemoraali), siis ikkagi on nõrgad mehed ja tugevad mehed, nõrgad naised ja tugevad naised. NB! See ebavõrdsus on väljajuurimatu juba ainuüksi sünniaegade erinevuse tõttu, sest tugevus on seotud vanusega ning ühiskond koosneb alati väga erineva vanusega isenditest.

Kui võrdne kohtub võrdsega, on kõik enam-vähem hästi – näiteks tugev Tomaš ja tugev Sabina. Aga Tereza on nõrk, väga nõrk ja see teeb ta suhte Tomašiga väga ebasümmeetriliseks. Tomašil on hea töö, elukoht, kammitsemata seksuaalsus jne. Terezal pole suurt midagi peale kohvritäie isiklike asjade. Ja sellel asümmeetrial pole midagi pistmist sooga.”

Mae Lender kirjutab portaalis Goodreads “Tüdrukuse” kohta: “Kui lähtuda raamatu feministlikust alatoonist, siis mulle meeldis, kuidas autor lammutas neid alustalasid. Lugeja sai näha, kuis võrdsust ei ole võimalik saavutada. Ja jutt ei ole hetkel naise ja mehe vahelisest võrdsusest, vaid antud loos ei olnud see võimalik ka mitte kahe naise vahel. Peategelase patroneeriv hoiak teise naise suhtes oli läbivalt häiriv, mis näitab, et suhtemustrid on ikka väga sügaval meis endis tegelikult.”

See, et Mona ja Liliani suhte terav asümmeetrilisus ka asjaosaliste endi puhul lõpuks jutuks tuleb, on romaani üks tugevamaid külgi.

Feminism ja sotsiaaldemokraatia

Jah, “Tüdrukune” lammutab feminismi alustalasid. Nagu ka sotsiaaldemokraatia omi. Eia Uus teeb seda küllaltki dostojevskilikult selles mõttes, et ta otseselt ei filosofeeri, ei argumenteeri vastu, vaid näitab, millisteks eneseparoodiateks muutuvad need üllad aated, kui vähemfilosoofilised rakendusinimesed need omaks võtavad. Ses mõttes ta naerab välja ja karikeerib. Näitab just oma siira ja vahetu kujutusviisiga seda, kuivõrd reaalsusest irduvad ja refleksioonivõimetud võivad olla nendest ideedest nakatunud. Ning see on sedavõrd mõjusam, et see juhtub mõnes mõttes kõrvalnähuna, mitteplaneerituna. Nõnda ka infantiliseerumisprotsessiga, mis pole teose teemaks.

Kuigi Lilian on ehmunud oma töökaotusest, on see rohkem seetõttu, et pihta saab ta enesearmastus, mitte aga sellest, et teda ähvardaks oht eluasemeta või nälga jääda. Maslow’ püramiidi alumised astmed töökaotuse tõttu isegi ei värahta.

“Minu endise palgataseme ja staaži juures on ühe korraga arvele laekunud valuraha kogus julgustav, võiksin selle eest külastada ükskõik millist kauget kohta maailmas, kuhu ma eales minna olen tahtnud. Võiksin istuda kõik sumedad suvepäevad raamatuga kohvikuterrassil, juua keset päeva cava’t, õhtu saabudes minna üle veinile, süüa hästi – elada. Tõeliselt elus olla.” (ptk 8)

Kuigi ta teeb põike töötukassasse, ei pea ta isegi tööd otsima, kiirelt tulevad pakkumised ja õige manguvad. Ja ei mangu tema, vaid tööpakkujad. Peagi saab ta pakkumise juhtida sotsiaaldemokraadist peaministrikandidaadi Triinu Tuhala valimiskampaaniat. See tööots tundub talle laadilt väga sobiv ja ahvatlev ning boonuseks küsitakse üsna kõigega nõustuval toonil “Mis palganumber sind õnnelikuks teeks?”. (ptk 13)

Kui Mona talle ukse taha ilmub, siis vaatab ta “korraks oma kodu võõrama pilguga – üsna väike uue maja korter, aga maast laeni aknad, trendikalt helehallid seinad, hiiglaslik eritellimusel valmistatud sinine sametdiivan, eelmiseks juubeliks tellitud roosipuidust baarikapp, maalid ja graafika seintel, lahtitõmmatav söögilaud toolidega, üks heleroosa taastatud tugitool, ja marmorplaadiga avatud köök. Ning valgustid, mis maksid hingehinna”. (ptk 32) Eriti kõnekas on väike lõik, kus kirjeldatakse ta korteris toimuva spontaanse peo ettevalmistamist (Brüsselis kõrges ametis töötav sõber teeb põgusa kodumaavisiidi):

“Kuna koristaja alles käis, on kõik korras ja puhas. Liigutame söögilaua nurgast toa keskele ja tõmbame pikaks, toome keldrist lahtikäivaid toole juurde. Panen Mona laudlina triikima, teen lillede tellimuse ära. Lina laual, katame individuaalsed kohad maksimaalselt kõigile ära: praetaldrik, supitaldrik, nuga, kahvel, lusikas, veeklaas, veiniklaas, šampanjaklaas, salvrätt. Teen lauaplaani ja Mona maalib hoolikalt valmis nimekaardid. Panen uued pikad küünlad kuldsetesse Iittala jalgadesse, lauale valmis ka tühjad vaasid ja veekannud. Aknalaudadele ja muudele pindadele paksud küünlad klaasist hoidjates”. (ptk 45)

Jah, see peostseen meenutab satiirilist sketši. Mitte kunagi rahale mõtlevad valgekraed, lastetud ja võbeleva seksuaalsusega uusrikkad power-naised kogunevad koristaja poleeritud tuppa, mekutavad erinevaid peeni napse ja hõrke roogasid ja selle kõrvale vahetavad tõsise kirglikkusega flaubertilikke käibetõdesid palgalõhest, feminismist ja ebameeldivatest seksuaalkogemustest. Kaasa võetud mehed ja toyboy’d proovivad küll midagi vastu kobiseda, kasutades selleks veidi väiksema kaaluga käibetõdesid, aga ei, naised panevad nad kiirelt paika ja mõnulevad oma “patriarhaalses rõhutuses” edasi nagu kuninga kassid päikese käes. Kui sel hunnitul koosviibimisel hädaldataks ka privileegipimeduse üle, siis oleks kirss juba suurem kui tort.

Sapisel konservatiivil pole vaja siin õlgpersoonikesi punuda, sest need on kogu oma siiras nartsissismis ise lavale astunud.

Taoline refleksioonipuudulikkus esineb ka väiksemal tasandil. Üks esimesi üldistusi, mida lugedes tegin, oli see, et Lilan on väga meeleline, seda mitte niivõrd iharuse, kuivõrd kõigele välisele keskendumise mõttes. Ta kirjeldab teisi inimesi eelkõige välimuse, riietuse, soengu, parfüümi ja muu sellise kaudu (selles mõttes on ta väga sarnane kunagise kirjandusrühmituskaaslase Birk Rohelennuga). Aga ometi on tema ajus kodunenud ka see narratiivike, et naispoliitikute puhul rõhutakse välimusele ja see on mõistagi seksistlik alatus. Samas Triinu Tuhala puhul keskendub ta ka ise peamiselt välimusele. Üsna representatiivseks näiteks eeskujulikust inimesest Liliani pilgu läbi sobib kirjeldus ta värbajast:

“Liigun mõne sammu Janele vastu. Tema kohta võiks öelda Stepfordi boss – ta on kui šabloonist tulnud iludus, kes võiks olla Stepfordi naine, rikka mehe ilus asi, aga ta on üle laipade minevalt ambitsioonikas ja iseseisev. Otsekohene, kiire ja karm otsustaja. Minust palju noorem, aga kõrgema astme juht. Ta on peenike, ent rinnakas, pikkade blondide juustega ning riides nagu välismaalane. Kõik ta riietuses on alati täiuslikult maitsekas. Isegi kui ta on teksapükstes, näeb ta välja nagu Ralph Laureni reklaamil. Juba kahekümnendates eluaastates kandis ta lihtsa kleidi juurde kaela ümber seotud siidisalli nii, nagu Eestis ei oska vist keegi teine. Nii, nagu kannavad vanemad Euroopa aristokraadid. Ta meik on täiuslik, õhkõrn, ta kingad paistavad alati uhiuued. Ka munakividel kõnnib ta kontsadega ilma maha vaatamata või tasakaalu otsimata. Ei tea, kus selliseid naisi tehakse.” (ptk 13)

Kust lõppeb flirt ja kust algab ahistamine?

See küsimus tõstatub eelmainitud sünnipäevapeol. Sotsiaalse staatuse (kõrged Brüsseli ametnikud, tippadvokaadid jms) järgi peaks need inimesed olema keskmisest kõvasti intelligentsemad, ometi vahetatakse seal peamiselt kõige banaalsemaid stampe, mis sellel teemal ringlevad. Kõige primitiivsemaid käntsatusi – à la kas nüüd keelatakse ka flirtimine ära – esitavad mõistagi sängisoojendajatest patriarhaadisoolised (omaette küsimuseks jääb, kas sellise kaliibri naistel tõesti intelligentsemaid mehi pole võtta olnud).

“Neljakümnene Agneeta on konkreetse lühikese šokolaadipruuni bobby-soengu ja hirmus koledate moodsate prillidega, millesuguseid kandsid seitsmekümnendatel vanaisad. Ma teadsin teda, kui ta kakskümmend viis oli. Ta oli ropult ilus naine, isegi absurdselt, ameerikalikult. Peenike, aga üsna suurte rindadega, julge, blond, tumedate kulmude ja tumesiniste silmadega, väga klaari ja ligitõmbava silmavaatega. Ta kandis tavaliselt liibuvaid teksasid ja lahtisi juukseid.

Kui koolid olid cum laude’ga ära lõpetatud ja päris tööelu lahti läks, hakkas ta peagi välimuselt radikaalselt muutuma. Nööpis end kurguni kinni, värvis juuksed tumedaks, ei meikinud enam peaaegu üldse ja hankis endale null-klaasiga prillid, toonase moe järgi väga konkreetsete mustade raamidega. Ta ei saanud välja näha nagu tema ise, teda ei võetud tõsiselt. Ahistati, alahinnati ja uued kliendid büroos arvasid tihti, et tema võiks olla see, kes kohvi toob. Advokaat ei saa nii ilus olla, raudselt sai siia koha, sest on mingi partneri armuke.

“Ma ei saa aru, mis värk sellega on, et äkitselt kõiki naisi ahistatakse?” nõuab Martin.

“See ei ole äkitselt!” tõstame kolmekesi Agneeta ja Tiina-Maiga ühest suust häält.

Märt valab muiates uue veini välja, ilmselt elukogenumana mõtleb Martinile: “Vaene ullike, olgu lihtsalt vakka.”” (ptk 45)

Selles vestluses mingit sügavust ei saavutata, lihtsalt markeeritakse ära levinumad õlgmehikesed, aga diskussiooni tekitamiseks (näiteks kirjandustunnis) passivad need küll. Eriti arvestades asjaolu, et sotsiaal- ja klikimeedia toel kipubki avalik arutelu sellisel tasemel püsima. Üsna õlest on ka need karakterid, kellega Lilianil on situatsioonilisi kokkupuuteid. Probleemi komplitseerituse esiletoomise asemel on autor loonud situatsioonid, mis on ikka väga üheplaanilised.

Näiteks kui pärast kehalise kasvatuse tundi väänavad klassivennad 13-aastase Liliani jõuga diivanile ja hakkavad käperdama, siis “kehalise kasvatuse õpetaja, päevakoeravuntsiga keskealine Väino tuli oma kabinetist mu hädakisa peale välja, vaatas meid korra ja pööritas siis demonstratiivselt silmi, öeldes: “No mis sa edvistad, Lilian.” Ta lõi käega, keeras selja ja lahkus.” (ptk 15)

Kui Lilian läheb oma traumadega psühholoogi juurde, siis see lajatab kõige stereotüüpsemate ohvrisüüdistustega.

“”Lilian,” ütleb terapeut, olles enne silmanähtavalt mu nime paberilt üle kontrollinud. “Esiteks, sa pead välja saama sellest ohvrimentaliteedist, leidma enda minevikunarratiivis kontrolli.”

“Eee… Aga mul ju polnud seda.”

“No aga mõtle nüüd ausalt, vaata ennast kõrvalt. Teismeline tüdruk. Kas sa ei tahtnud teiste heakskiitu? Poistele meeldida? Ei tahtnud ilus olla, tähelepanu?”

Olen pahviks löödud. “Ilmselt iga noor tüdruk tahab heakskiitu. Olla aktsepteeritud, mitte heidikute või peksukottide hulgas, kelle vihikud pidevalt peldikupotti pannakse ja kelle jopet ära peidetakse. See ei tähenda, et see noor tüdruk tahab, et kamp poisse temaga seksuaalselt vägivallatseb. See on sama kui öelda, et ta pani seeliku selga, sest ta tahab meeste tähelepanu.”

“Kas sa siis ei taha?”

“Jumal hoia.”

Terapeut kannab beeži vormitut hõlsti vormitute pükste peal, ta on meikimata. Kivike ripub kaelas.” (ptk 21)

Täheldada võib ka seda, et negatiivseid karaktereid kirjeldatakse kehalt inetute ja ebamaitsekalt riietatutena, seevastu kangelannad on kui klantsajakirja esikaanelt maha astunud.

Kas iga mölakas on ahistaja?

Rõhutan igaks juhuks üle, et ahistamise ja soosuhtluse kui teema tõsidus tuleks lahus hoida konkreetse teose kirjanduslikust tugevusest. Täpsemini selle kasinusest romaanikunsti mõõdupuu järgi. Tervikteose tasandil on “Tüdrukune” pigem  kujunenud olukorra sümptom kui selle põhjuste analüüs, saati õõnestamine. Pinnapealne džentelmenism ja feminismiliitlasus võivad lasta end siin hõlpsalt eksitada, sest tihti tundub kõik, mis hälbib tingimusteta solidaarsusavaldusest kannatajale, saatana advokaadi rolli langemisena (eks seda näita ka autoriteetsete kirjandusinimeste tagakaanetekstid). Ometi on selline tingimusteta solidaarsus mõistmise seisukohalt kontraproduktiivne.

Et mõistetel oleks mingi funktsionaalne sisu, tuleb neid piiritleda. Ahistamine on üks sõna, mida #MeToo kiiluvees kiputakse väga lohakalt kasutama, nõnda lohakalt, et sel kaob igasugune sisukas eristusvõime. Soosuhtluses on väga palju ebameeldivaid ja taunitavaid käitumisviise, mida tuleks selguse mõttes muul moel määratleda. Ahistamise vältimatute tunnuste hulka peaks kuuluma kindlasti järjepidevus ja teadlikkus sellest, et see on adressaadile soovimatu.

Kui ahistamiseks nimetatakse mis tahes ebameeldivat kokkupuudet, siis venib see mõiste nii lötakaks, et ei erista enam kohmakat tantsulekutset süstemaatilisest psühhoterrorist.

Ka sünnipäevavestluses käsitlevad need targad ja haritud naised ahistamist mis tahes ebameeldiva tähelepanu sünonüümina.

“”No aga seletage siis meile,” ütleb Märt. “Mis piirist ahistamine algab?”

Mona teeb esimest korda vaidluses suu lahti. “Üks poiss koolis, kes on mind vahetundidel näinud koridoris lugemas, saatis mulle täna Instagramis foto, kus on tüdruku paljad kintsud lühikeses seelikus ja jalge vahel on tal raamat, raamatu vahel kaks sõrme.” Mona painutab oma käe pildil nähtud asendisse, vaatab laudkonna näoilmeid. “Saate aru? Fotol hoiab tüdruk järge raamatus, aga see on selgesti pilt, mis viitab naise häbemele, enda rahuldamisele. Äkki see poiss on tõesti nii idikas, et ta ei tea, et see on väga seksuaalse alatooniga? Äkki tema meelest ongi lihtsalt lahe pilt, sõbra poolest saadetud kaastudengile, kellele paistavad raamatud meeldivat? Ja mina olen see, kes sinna tähenduse külge paneb? Aga minu jaoks oli see üle piiri. Kui ma talle meeldin, peaks ta seda kuidagi vähem agressiivselt väljendama.”

“Ma olen varsti keskealine,” ütlen, “aga mina ka ei julge alati öelda, et nii ei tehta. Ikka veel pööran teinekord kellegi liigse füüsilise tähelepanu naljaks, tahtmata kolleegi paika panna ja suhteid “rikkuda”. Nagu see oleks minu, mitte tema probleem, et tema ebaadekvaatselt käitub.”

“Mina nüüd isegi jõulupeol ütlesin ühele meeskolleegile, et see on ahistamine, kui ta heatahtliku ja joogisena proovis mu rinnapealsel sametikarvu ühte suunda läikima lükata,” ütleb Agneeta. “Ma pooleldi tegin nalja, aga ei kujutaks ette, et ise meeskolleegi kubemelt puru pühiks või midagi, eks ole?”” (ptk 45)

Ahistamise sotsiaalne konstrueerimine ehk kuidas siis mehed peaksid käituma?

Kuidas muuta sookäitumist? See on miljoni dollari küsimus. Sest ahistamine tundub olevat nurjatu probleem (wicked problem). Alustuseks tuleks analüüsida, kuidas sookäitumine kujuneb. Esiteks peaks olema mõistetav, et seda käitumist ei õpita mõnest instruktsioonist või tüvitekstist. Sellist teksti või lugu pole lihtsalt olemas.

Sookäitumine on sotsiaalselt konstrueeritud. Kuigi see mõiste on samuti rängas ideoloogilises kempluses kõvasti mõlki pekstud(2), siis Peter Bergeri ja Thomas Luckmanni klassikalist teose (e. k. “Tegelikkuse sotsiaalne ülesehitus”, Ilmamaa, 2018) abil saab selle taas kalibreerida. See, et see käitumine on sotsiaalselt konstrueeritud, ei ole lahenduse mõttes tore uudis. Sest see tähendab, et puudub mingi tsentrum või allikas, mida kõpitsedes saaks asjad paremuse poole nihutada.

Berger ja Luckmann toetuvad arengupsühholoogia klassikule Jean Piaget’le (nagu ka Jordan Peterson, muide), kes pani tähele, et lastel on loomuses luua ise reegleid isekeskis mängides. Nad on väga altid tegema endale spontaanselt erinevaid reeglistikke (“Mängime, et sina teed nii ja mina naa, et sina oled X ja mina olen Y”). Nad kobavad ja katsetavad, harjutavad sotsialiseerumist ja ühiskondlikkust.

Sookäitumisel on selline asjaosaliste endi loodud mustrite osakaal päris suur (heaks näiteks on sotsiaalmeedias ise tekkinud käitumismustrid, mis ei saa kuidagi olla kuskilt õpitud).

Sookäitumise kujunemise peamised tegurid võib jaotada laias laastus kolmeks. Esiteks perekondlik keskkond, seal on võtmeroll vanemate eeskujul, aga suur mõju on ka sellel, kas on õdesid-vendi (näiteks uuringud kinnitavad, et naised, kellel on vennad, loevad meeste käitumist paremini ja satuvad traumaatilistesse olukordadesse harvemini); teiseks kultuuris ringlevad lood kõige laiemas mõttes (filmidest ja muinasjuttudest kuni porno ja naisteajakirjadeni); kolmandaks isiklik kogemus. Viimases toimub ka olulisem diferentseerumine vastavalt oma individuaalsetele omadustele ja huvidele.

Eelnevast saab teha väikse kokkuvõtte: naistel kui sellistel puudub esindussuu, mis võiks välja öelda, kuidas mehed peaksid käituma. Pealegi, üksmeelt ei suuda saavutada isegi see väikseliikmeline sünnipäevaseltskond, mis siis rääkida veel naistest kui sellistest. Ja taga hullemaks: meestel kui sellistel puudub vastav üldkõrv. Ajalooliselt on küll olnud üsna mõjukaid institutsioone ja autoriteete, aga neile puudub tänapäeval vähegi vastav analoogia, nii kirik kui ka külavanem on killunenud loendamatuteks erinevateks jesperparvedeks ja feministeeriumiteks, vali, mida pooldada, ja vali, mille vastu autoriteedi vastu mässamist harjutada. XXI sajandi inimene on mõistetud vabaks.

Tagatipuks veel see neetud sündimise fakt, millega on kursis iga pedagoog ja mida õigusega rõhutas Hannah Arendt: kuna inimkond on pidevalt uuenev sündimise tõttu, siis tuleb kogu aeg peale täiesti harimatuid ja täiesti sotsialiseerimata inimesi. Võin kinnitada oma kogemusest, et isegi nii lihtsat asja nagu Newtoni teine seadus ei saa “lõpuks ometi kõigile selgeks” teha.

Porno, isiklikkus ja sekkumine

Selles, et pornol ja sotsiaalmeedial on tugev mõju soosuhtlusele, ei saa kahelda. Tinder üksinda on mõjutanud seda rohkem kui mis tahes romaanid, traktaadid või tänavamarsid. See on ilmne. Kuid interneti Augeiase tallide jaoks Heraklest veel ei paista. Samuti jäävad Liliani lapsepõlvetraumad internetieelsesse aega ja on selles mõttes aegunud.

2019. aasta novembris jahmatas vanemat generatsiooni lugu sellest, kuidas “15-aastane koolipoiss pani kokku 13-aastaste Eesti tüdrukute alastipiltide kogu” (EPL 15.11.2019). USA sotsiaalpsühholoogi Jonathan Haidti sõnul on just moodsa tehnoloogia mõjud need, mis on viimase tosinkonna aastaga tõstnud tüdrukute suitsidaalsust 75% (poistel tõus 25%). Ses mõttes on “Tüdrukuse” probleemistik mõneti oma põlvkonna piiresse jääv.

Isikliku kogemuse kujunemislugu on just nimelt isiklik, neid on niisama palju kui erinevad inimesi. Piisab, kui tuua üks väga jämedakoeline eristus. Näiteks seksuaalselt atraktiivne ja seksuaalselt eemaletõukav inimene elavad täiesti erinevates kogemuslikes omailmades, sest nende maailmapilti sügavaimalt mõjutava isikliku kogemuse värving võib olla akommunikatiivsuseni erinev.

Ja just isiklikud kogemused vastassooga – see, kuidas nemad suhtuvad sinusse – annavad põhihäälestuse suhtumises vastassoosse ja esmase kujutluse sellest, millised nad on.

Üks neiu võib olla veendunud, et mehed on ühed igavesed kiimakotid, kes muudkui jõllitavad ja käperdama kipuvad, teine aga võib olla veendunud, et mehed ei tule hädavajaduseta rääkimagi. Ja mõlemal on õigus, lihtsalt nende sooline sotsialiseerumisprotsess on radikaalselt erinev olnud.

Individuaalse kujunemise lugu jäetakse raamatus ainult Lilianile. Ometi võinuks ju temagi näppu sattuda – sotsiaalmeediaeelsete fossiilfeministide Judith Butleri ja de Beauvoiri vahele – kas või Jim Ashilevi “Kehade mets”. Eia Uusi näppu ju sattus. See on ka see koht, kus tuleb Liliani emotsionaalne ebaküpsus kõige selgemalt esile – kujundav ja vormiv kujunemislugu jäetakse ainut iseendale. Lilian esindab sellist lüürilist enesekesksust, mida Richard Rorty kirjeldab “Lolitat” analüüsides(3). See on uudishimupuudulikkus kui julmuse vorm. Biograafia antakse ainult iseendale. Teistele seda ei kujutleta, või täpseminigi – see ei tematiseeru. Ja kuna teiste elusid ei vaadata kestvate kujunemislugudena, siis ei käsitleta teise inimesega kokkupuudet nende biograafiat mõjutava seigana. See on taas atomistliku maailmataju väljendus.

Lilian annab endale üha rohkem aru, kuivõrd ta on vormitud oma minevikukogemustest (läheb sellega isegi psühholoogi vastuvõtule), aga ta ei mõtle sellele, et ka kokkupuuted temaga on vormivad nähtused, kusjuures sellised, mis mõjutavad vormitava edasist käitumist naistesse (arusaadavalt on see küsimus pidevaks esitamiseks kaugelt liiga nõudlik. Enamiku inimestega puutume kokku mitteisiklikul tasandil ja seal on igati loomulik, et seda küsimust endale ei esita, märgiline on aga see, et ka intiimpartneri elust huvitutakse sama vähe kui supermarketi kassiiri omast). Ja see on iseenesest koht, kus atomiseerumise ja solidaarsuse antagonistlikkus tuleb esile. Muidugi mitte idee tasandil, vaid see käitutakse välja.

Kergemakaalulisemaks näiteks on ehk seik, kus Mona ja Lilian mängivad baaris võidu, kes kogub meestelt rohkem tasuta jooke (ptk 45), iseenesest üsna ohutu mäng, aga Kanti eetikaga hästi ei passi ja küllap kujundab ka pisut nende meeste edasist suhet naistesse.

Kanti eetika ja Liliani naissolidaarsus

Kanti eetikast on ehk meeles kaks peamist sõnastust: ära kohtle teist pelgalt vahendina, vaid ka eesmärgina iseeneses; ja käitu alati nõnda, et sinu käitumine võiks olla üldkehtiv reegel.

Viimase puhul tuleks vähemasti sookäitumise juures kohe täpsustada, kas käitutakse naisena või inimesena, teisisõnu, kas vastav käitumine võiks olla normatiivne igale naisele või ka igale mehele, st inimesele üleüldse. Kui nüüdseks juba traditsiooniline võrdõiguslus taotles üldiselt sooneutraalset moraali (see oli omal ajal kahtlemata sõna otseses mõttes ennekuulmatu, sest selge sooline rollistatus seksuaalkäitumises on alati olnud kultuuriuniversaal), siis uuspuritaanlik liikumine kipub taaselustama soolistatud moraali ja isegi sookategooria tagasitulemist seadustesse, sealhulgas #MeToo kiiluvees(4).

Kas seksuaalkäitumine saab muutuda läbini sooneutraalseks, selles võib kahelda, aga kahtlemata võib sellest ka unistada, ent mul on raske ette kujutada selles küsimuses üksmeelt. Ja kui üksmeel puudub ning kellelgi pole võimu jõuga enda nägemust kehtestada, siis on paratamatuks tulemuseks arusaamade paljusus, millest omakorda tuleneb paratamatult ridamisi suhtluskonflikte ja pettumusi, sest arusaamad oma seksuaalkäitumise normidest ei ole kiirelt ja üheselt kommunikeeritavad. Isegi kõrvarõngas mehe vasakus kõrvas ei ole enam kuigi ühene märk.

Tähendab, kiire tuvastamisega eriti midagi paika ei pane, pelk soomääratlus ei ütle suurt midagi.

Jääb järele pikaajaline individuaalne tundmaõppimine, aga see ei sobi jällegi kuidagi kokku tulen-lähen kiirrahuldusega.

Kanti eetika ja säärase paratamatu pluralismi ristumisest võib sündida ka märkimisväärne jõhkruse potentsiaal, sest selle järgi saab ju universaalseteks piirideks ülendada iseenese talumisvõime – “kuna minu jaoks on X aktsepteeritav, siis peaks see olema ka kõigi teiste jaoks!”.

“Mina nüüd isegi jõulupeol ütlesin ühele meeskolleegile, et see on ahistamine, kui ta heatahtliku ja joogisena proovis mu rinnapealsel sametikarvu ühte suunda läikima lükata,“ ütleb Agneeta. “Ma pooleldi tegin nalja, aga ei kujutaks ette, et ise meeskolleegi kubemelt puru pühiks või midagi, eks ole?” (ptk 45)
“Aga kujuta ja pühi ometi, kuldreegli nimel!” võiks vastata see mees.

Võtame veel ühte näite. A pöördub B poole töise küsimusega. Nad pole kolleegid, vaid tuttavad, viimane kokkupuude oli rohkem kui kümne aasta eest. B nõustub aitama ja nad saavad kokku avalikul pinnal, restoranis. Seal juuakse ohtralt alkoholi ja A flirdib üsna häbitult ja teavitab oma suguelundi koitusvalmidusest, kuigi teab, et B on abielus ja tal on lapsed. Lahkudes võtavad nad alkoholi kaasa, istuvad pargipingile, A muutub kehaliselt kontaktseks ja nad ühtivad seal samal pingil. B jääb A armukeseks, kuni A temast tüdineb.

Kas selline stsenaarium on mõne soolise asetuse puhul normaalsem kui teise korral? Pole lubatud mingil juhul või on lubatud igal konsensuslikul juhul? Kas kaasarääkimisõigus on ainult A-l ja B-l või ka B abikaasal? Taas pole raske ette kujutada erinevaid vastuseid neile küsimustele, küll aga täielikku üksmeelt ses küsimuses.

Raamatus on A rollis Lilian ja B rollis Kaarel.

Võib ka küsida, et kellena Liliani elus mehed esinevad? Või üldisemalt, kui perekondliku mõõtmeta naise elu sisuks on ainult palgatöö, siis kes on selles maailmas talle mehed? Laias laastus on variante neli: kolleeg, konkurent, oht või orgaaniline vibraator. See on küllalt sümmeetriline analoogia Houellebeqci resigneerunud peategelastele (erinevus on selles, et Lilian on veel igati kaubandusliku kehaga ja vananemishirmuta).

Liliani suhe Kaarlisse meenutab küllalt hästi sellist uudishimupuudust, mida kirjeldab eelmainitud Rorty. Liliani eetikat võiks nimetada atomistlikuks eetikaks (või üksinduse eetikaks, nagu teeb Elli Soolo(5)) ja see on eetika, mis toetab sellist atomistlikku eluviisi. Milan Kundera on selle psühhogeneesi, valgusi ja varje, hästi kaardistanud. Selle eelduseks on lastetus, parimaks soosuhtluseks on “erootiline sõprus”, millel ei tohi lasta kasvada nõudvaks armastuseks ning iga “vahekord [on] algusest peale rajatud absoluutselt vastastikuse agressiivsuse välistamisele”(6). See on kahtlemata eetilise mõõtmega hoiakute süsteem, aga inimestel, erinevalt aatomitest, on mälu ja sestap on teatud tõrked paratamatud. Ning küllap on vähemasti mõnel juhul õigus ka Norbert Eliasel, kui hoiatas, et iga kavatsetud suhtluse varjus peitub kavatsemata sõltuvus.

“Kaarel Kaskmaa on suurepärane nähtus mu elus. Tark, huvitav, oskab distantsi hoida. Lõhnab erakordselt õigesti. Huvitub paljust, vaimukas. Seks puhas nauding. Ma vist ei teagi ühtegi teist meest, kellega ma kõiges varem nii hästi klappinud oleks – meid käivitab sarnane kultuur, poliitika, meil on lõputult maailma asju arutada. Ta on parim mees, kes minuga kunagi juhtunud on. Ma peaksin olema õnnelik. Aga… miski siiski natuke murdus minus sel õhtul, kui rääkisin talle tänaval toimunust. See seks oli liiga vara, liiga häiriv. Ma ei olnud valmis.” (ptk 30)

Jah, ideaalne mees atomistliku eetika järgi. Nõudmisteta ja rahuldav. Nagu Tomaši targad, tugevad ja sõltumatud erootilised sõbrannad “Olemise talumatus kerguses”.

Kes aga rikkus Kaarli ja Liliani seksisemunduse? See juhuslik episoodiline meeskurjategija, kes tänaval Liliani ründas. Psühholoogiliselt on Liliani reaktsioon igati mõistetav. Ometi Kaarel käitus just nii, nagu Lilianile oli alati meeldinud, lihtsalt Liliani biograafiasse hiljuti tekkinud seik lõi nende suhtesse mõra.

Möödapääsmatud on ka konfliktid teistsuguste suhte-eetika esindajatega. Üks naissolidaarsuskonflikt on sarnane selle konfliktiga, mis on nomaadide ja põlluharijate vahel. Maa omandisse uskujatel on raske jõuda ühisele keelele nendega, kes ei usu, et keegi saaks maad omada. See analoogia laieneb ka suhteturule. Võib öelda, et Lilian viib seksi hinna alla ja ärritab nõnda neid naisi, kes tahavad Joonast ja Kaarlit eksklusiivselt endale hoida. Tähelepanelikumad rindefeministid teavad hästi, et nn slut-shaming on eelkõige “omade tuli”. Feminismi täitumine ei tähenda sõbraliku, sooja ja solidaarse naiskonna tekkimist kujutletava solidaarse patriarhaalkonna kõrvale, vaid seda, erinevad naishuvigrupid kaklevad nüüd ka oma vahel sama vahvalt ja veriselt, kui seda on seni teinud erinevad meeshuvigrupid(7).

Paradiisis ei paljuneta

Kui vaadata Liliani päevikukatkeid lapsepõlvest, siis vanemaid seal ei ole, ei ole ka kaitsvat isakuju, kellele öelda, et teda koolis kiusatakse, või et kehalise õpetaja on täiesti ebaadekvaatne. Ka tulevane perekujutlem võtab lesbifeminismist halvima. Mona jäi lihtsalt rasedaks ja kõik. Isa on nii kõrvalise tähtsusega tolmukas, et ei tule üldse teemakski. Ometi on isa ainus meessuhe, mis on iga naise puhul täiesti vältimatu. Kui mehest kui elukaaslasest (või kui seksuaalpartnerist) saab loobuda, loobuda saab ka laste saamisest (st ka suhtest pojaga), siis suhe isaga on vältimatu ja see suhe on vormiv ka siis, kui see on suhe puudumise kaudu, tähendab kui see on suhe isakujulise tühimikuga elus.

Teose lõpuleheküljel, mis peaks siis olema versioon õnnelikust lõpust, antakse pühalik vanne ebakindlusele, sealhulgas siis peagi sündiva lapse elu ebakindlusele:

“Lilian,” ütleb Mona pehmelt. “Su elu pole kunagi valmis. Me võime iga kell meelt muuta.” (ptk 66)

Jah, see on idividualismi lõpp-punkt, mis tahes lubadus (saati tõotus “kuni surm meid lahutab” või muud säärast), on vaba isiksust piirav struktuur, ahistav igand. Isikuvabadus on äärmuseni püha ja kui selleks tuleb ohverdada suhete stabiilsus ja tulevikumõõde, siis nii olgu.

Tuliselt fännatud Jordan Peterson jutlustab vastandsuundumust (ja on selle pärast sama tuliselt vihatud). Ta ütleb, et suhe, kus lahkumisuks on alati lahti, on kvalitatiivselt hoopis teist laadi suhe. Tulevikuhorisont on alati suhte osa, vältimatult.

Aga ses mõttes on asi korrektne, et Lilian on lastetu ja laps on suhte pöördumatus ja tagasivõtmatus par excellence. Seda ei saa olla, sest seda ei tohi olla.

Kokkuvõtlikult võib öelda, et Lilian püüab ülendada ohutu ja konsensusliku juhusuhte moraali soosuhtluse kui sellise moraaliks, luua keskaega, kus kiriku asemel on ööklubi. Ses mõttes tabab Eia Uus ajavaimu ühte lõime hästi küll.

Viited:

  • (1) Vt ka Mihkel Mutt “Josef Knechti lootuste luhtumine. Märkmeid neoinfantiilsusest”, Looming, nr 10, 2015.
  • (2) Väga hea mõisteanalüüsi võib leida ajakirjast Akadeemia, nr 1, 2020 – Riin Kõiv, “Mis, kes, kuidas ja millal on sotsiaalselt konstrueeritud”.
  • (3) Richard Rorty, “Sattumuslikkus, iroonia ja solidaarsus”, tõlkinud Märt Väljataga, Vagabund, 1999.
  • (4) Vt Mihkel Kunnus,Postmodernistlikud konservatiivid ja neopuritaanlikud progressiivid”, ERR, 2.8.2019.
  • (5) Elli Soolo ,”Üksinduse eetika” raamatus “Teine tegupool”, Vabamõtleja, 2018.
  • (6) Milan Kundera, “Surematus”, tõlkinud Leo Metsar, Monokkel, 1995, lk 355.
  • (7) Taoline kujutelm tundub olevat naiste sõprusmudeli projitseerimine meeste sõprusmudeliks. Nagu on raske leida ka muud põhjendust peale enese psüühika projitseerimise feministide hulgas levinud kujutelmale, et ahistajad kasutavad seksi võimuvahendina, st et ahistajaid ei ajenda suguiha, vaid võimuiha. “Tüdrukuse” üheks plussiks on ka see, et vilksamisi jookseb läbi motiiv, et naine läheb mehega voodisse, et teha mingi žest kolmandale (st mehe roll on seal puhtalt kommunikatsioonivahendi oma).
Mihkel Kunnus

Mihkel Kunnus

Mihkel Kunnus on kirjanduskriitik. Loe artikleid (1)