Raamatuarvustus. Jürgen Rooste: Tõnis Vilu auhindamine on Kulka žürii julgeim otsus üle aastate. “Tundekasvatus”

Tõnis Vilu seni kõige avameelsem raamat kõlgub isikliku ja poliitilise, sooja ja külma vahel, katsudes leida mingitki lepitust enda passiivsusega. Foto: Shutterstock.

Ma ei tea, kas on olemas eraldi jaapani surmaluule. Jummel küll, võib ju olla. Jaapani surmatantsu tean küll. See on pooleldi improvisatsiooniline, pooleldi rituaalne, pooleldi pühalik ja pooleldi räpane, veidi justkui paariakunst. Ja mingis mõttes on tänase eesti luule ühiskondakõnetavam pool selle paariastaatusega kontaktis küll, st teatava sotsiaalse põlu all: need, kes nüüdisluulest ei pea, toovad seda näiteks eriti jõngast mittemiskist. Ja kirjanduskriitikud-kaasluuletajadki vaatavad sellele kui lastehaigusele.

Tõnis Vilu “Tundekasvatus. Jaapani surmaluuletused”. Häämaa, 2020. 94 lk. Tegemist on Kultuurkapitali 2020. aasta kirjanduspreemia luule kategooria võitnud teosega.

***

Ekspressiivne, sotsiaalne, isiklik, poliitiline, see on see, mida luules otsinud olen – muidugi mitte ainult, aga see on rohkem mu veregrupp. “Sotsiaalse luule pealaine”, mida mõned kriitikud ja kirjandusvaatlejad küll lehvitanud on, jäi tegelikult minu jaoks tulemata. fs, NVN (peaaegu täpselt ühe käe näppudel kokku loetav hulk noori vihaseid naisi), mingis mõttes Kalju Kruusa (aga näiteks Peeter Sauterit ma siia ei arvaks – temal on mingi teine, oma rada), üldse: vaid mõned karismaatilised ja tähelepanuväärsed näited paari kümnendi jooksul… ja kõik.

Aastate eest märkasin luulesse tulnud omahäälseid veidrikke, kuidagi vist Mariliin Vassenin ning Tõnis Vilu, Andrus Kasemaa, veel mõnedki jõudsid minuni: too kriipav kõnelemise viis, omailma loomine, veidramad-julgemad kujundid, mida metafoorimasinaga ei tooda.

Pea kõik kriitikud on maininud “Tundekasvatuse” seotust Vilu varasema luulega, eriti koguga “Kink psühholoogile”, mis – pean tunnistama – köitis mind ka nagu mingi põnevik, triller, maniakaalne lugulaul olemise asjust. Ja ka see tunne, justkui lastaks sind ligi nii isiklikule ruumile, maailmale, kus peaaegu et viibida ei tohikski.

Vilu ise mängib uues kogus oma erinevate minadega, meenutab end kui loodusluuletajat, samas tunneb end uues keskkonnas (Tokyo) ning uues rollis sellest kõigest kõrval seisvat.

Ma olin kunagi nii suur loodusesõber. Üksvahe
kirjutasin isegi sadu haikusid puulehtedest ja
valgusest.

Nüüd olen aga nagu vana kala 13-miljonilise
elanikkonnaga suurlinnas. Ja rõõmus ka veel.

Kas plasttops peaks tundma häbi selle üle, et ta
rõõmus on?
(Lk 11)

“Einoh, Eestis on ka männid ja kuu ja ämblikuvõrgud.
Aga mõni aeg enne äratulekut tundsin, et nad
moodustavad nagu mingi klubi, kuhu ma oma
muutunud tundeeluga enam ei sobitu.
Nemad,
kastepiisad ja haikutajad”
(Lk 54)

Olemuslikult võib “Tundekasvatust” pidada teadlikult poliitiliselt asetatud raamatuks, tõsi, see tegeleb paljuski psühholoogilise vastuoluga: sotsiaalne ärevus, võitlusvalmidus, isegi viha ja siis ikkagi suutmatus osaleda ühiskondlikes-inimlikes protsessides. Sellele leiab Vilu lahenduse veidrike ja norme eirava kunsti sisulises poliitilises määratluses:

Sürrealistliku kunsti (laias tähenduses) puhul on
ülimalt tore see, et totalitaarsed režiimid
enamasti vihkavad seda. Nad lihtsalt ei saa
sürrealistliku kunstiga hakkama ja seega on see
hea relv.
(Lk 8)

Vilu kogus sisaldub uue aja otseütlemise kaanon: kogu poliitiline kräpp on siin sees – varjamatu, otseütlev (kes on täpselt munnid) ja seda isegi kui Vilu ikkagi kujundi visandab (mitmes kohas ei visanda, ütleb nii, nagu asjad on):

Tool on muutunud nüüd kaabuks. Helmede
kaabuks. Kuid see kaabu ei tähista enam kaabut,
vaid, arvastite ära, türapeast poliitikut.
(Lk 25)

Siinkohal võiks tekkida ja peabki tekkima küsimus Kulka žürii poliitilisest laetusest: kas müüt kultuuriinimeste või mingi müstilise “kultuurieliidi” vasakpoolsusest on üldiselt tõsi ja kas see mõjutab otsuseid: kas Vilu saab kirjandusauhinna sellepärast, et ta nimetab teatud poliitikuid (me teame, keda) munnideks, või vaatamata sellele? Minu vastus on, et muidugi on südametunnistusega ja vastutusvõimega, oma peaga mõtlevad inimesed praegusel ohuvaistu käitaval ajastul vasakpoolsed, ja siiski usun ma, et

Vilu jahmatas oma esteetilise kvaliteediga, mingi keele- ja mõtteruumiga, mis on nii veider konglomeraat luulevõimalustest ja psühholoogilistest, mänglevatest kõneviisidest, et see vääris toda auhinda.

Siiski ei tasu unustada, mis ajas me elame ja milline nakkuslik ajuvähk ühiskonnas levib, nii et paranoiliselt tuleb vaadata end ka teise peeglis, kui ebameeldiv see teise-mõte praegu ka poleks.

Tean, et sarnases asetuses, luule sekka oma varjamatut poliitilist palet pikkides, on “teiseseinanael” (:)kivisildnik näiteks pihta saanud: Berk Vaher nimetas ta luulekogu propagandaks ning ei lubanud seda esitleda Tartu Kirjanduse Majas. (:)kivisildnik on tähelepanuväärne luuletaja, kelle uued luulekogud väärivad igal aastal Kulka žüriis kaalumist. Kujutame ette olukorda, kus žüriis domineeriks konservatiivsed mõtlejad – kas Vilu nominatsioongi tulnuks kõne alla? Ühesõnaga: me elame ohtlikul, pingeterohkel ajal, peame mõõtma teiste kõrval ka iseend. Mul pole siin vastuseid. Tean, et Vilu “Tundekasvatus” on ääretult tugev raamat, samas tean ka, et (:)kivisildniku luule ei ole kuidagi rohkem või vähem “propaganda”.

***

Siit hakkab Vilul kulgema mingi läbiv, (mitteteadlikult) žižeklik kloaagimõte, lagunemise, kadumise, sita (mitte nii otsesõnu) kujund,  ähvardav, käestkaduv teekond, mille puhul on hirmutav ka too naasmisvõimalus:

Lõputu unenägu, milles otsin muudkui seda
õiget peldikut, kus saaks rahulikult sittuda.
Küll on üks katki,
teine roojane, et ei taha sissegi astuda, ja
kolmandal pole seinu, mis teiste eest varjaks.
(Lk 29)

Sellest, mis väljaheiteks muutub, mis hävib, kaob, sellest on üldse palju juttu, aga enamasti psühholoogiliselt, aga vahel ka maailma otse metafoorideks tõlkides:

Ma ütlen: lapsepõlves õppisin oma ema ravimeid
lõhna järgi ära tundma,
ja härrased, teie õnn haiseb nagu sitt.
(Lk 32)

Hasso-kummitus (nimetame teda nii) on siin paaril korral korduv kuju, kes kõneleb minategelasele individualismi kadumisest. Kas haagib see Jaapani mitteindividualistliku (vähemalt nii näeme neid europotsentristlikust vaatepunktist, see pole muidugi kogu tõde) kultuuri ja Eesti vabadust ja individualismi nagu õhku ahmiva meelelaadi (sest NLiidust pääsemise kogemus avas silmi) vastandamisega?

Hasso tuleb, veiniklaas käes, ja ütleb, et indiviid
on kogukonna lagunemisest alles jäänud prügi.
Ma ei saa päris täpselt aru, häbenen.
Tahan järsku trompetit puhuda. Tuut-tuut, ah-mis,
ei kuule hästi nagu?
(Lk 15)

Vilu luulemasin, kujundikeel on põnev, mõneski kohas märkan, kui sarnane on ta järsku Ivar Silla keeleloomele, soovitan Silla viimaste aastate raamatuid Vilu omadega kõrvuti lugeda, neil on mingeid kummalisi teekondlikke haakumisi:

/—/

Uksest läbi minnes on üks tuba, mis on alati
ühesugune:
nurgas suur hall koer, kes matsutab pähkleid
 
ja vaatab,
kuidas ma valgetelt seintelt lillat mustikamoosi
lakun.
(Lk 7)

Või kuidas temas heliseb midagi ilm-juhanliivilikku (seda, mida sageli Liivi auhinda pälvivates luuletustes ei kohta):

Päevadel, mil ma olen tõeliselt õnnelik, on mu
kõrvades mingi tinnitus, mingi kõrge hääl.
(Lk 16)

On täiesti selgeid realistlikke lõike, on üldinimlikke eluhäkke (püsti tuleb end ajada, unenäod lahendavad meie probleeme jne). Kõige selle juures on temas ikkagi mingi valitsev põhijoon, ühiskondlik sarkasm ja kirg, mis on seostatav fs-i, ka minu luulega, Noorte Vihaste Naiste rongiga. fs-iga seob teda ka kohatine minimalism, tunde- ja sõnastustäpsus või nappus.

Ja samas on ta täiesti hermeetiline, äralõikav, omailmamees. Alvar Loog nimetas seda Postimehes vist luuseriluuleks, sama hästi on see erakuluule, aga mitte säärase rahu leidnud eraku luule, vaid rahutu, eksleva, zen’i püsimatu loomusega leppinud eraku luule (mässamine ja ringihulkumine on sama, mis paigalistumine ja sisima rahu leidmine, haige ja terve olemine ei erine seisunditena jne). See eraklikkus muidugi tingibki distantsi sotsiaalsete sündmustega, rahulolematuse endaga.

Autor kahtleb ja kõhkleb endas kogu aeg, õigustab end enda ees (see on see Vilu süütunne tegematajätmise osas).

Ma ei ole egoist
Ma pole seda öelnudki
Ma olen lihtsalt vanakooli individualist.
Vanakooli individualist olen, jah. Ma tahan
teha oma asju, tahan rahus kasvada, ma tahan…
(Lk 87)

(Ja lk 42:
Hasso kummitus kõmistab kohe: noh, ikka veel
hoiad kinni oma individualismist?
See on prügi, see on jälgand!)

On ka mingid olupildid, mälestused, mis justkui ei kuuluks siia raamatusse, mis on sattunud siia “kullakestena”, aga sirvimisi lugedes hakkavad need ka tööle, ei häiri, lihtsalt nad võib-olla ei toeta kogu raamatu kulgu.

“Tundekasvatus” on täis luuletustesse peidetud mikromanifeste, paarilauselisi enesekuulutusi või maailmahinnanguid, või kõike seda korraga. Vilu on tõusnud tänase päeva üheks põnevamaks autoriks, laskmata sel mõttel end häirida: selles raamatus on esil kogu ebakindlus, rohmakus, kujundite justkui juhuslik nakkumine-haakumine. Võiks öelda, et see on stilistiline ja narratiivne kaos, mis on siiski koondatud mõne juhtkujundi ning kõnelemisviisi ümber. See ongi raamatu tugevus: kui nüüdisluule on selline, siis on meil vägagi vedanud! Lihtsalt ei tohi unustada: see ikkagi ei ole pealaine, see ei esinda meie aega – kuigi võiks!

Ütlete, et autor on maailmale selja pööranud.
Raporteerin: tegelikult ta lihtsalt lebab
näoli põrandal.
(Lk 19).

Avatar

Jürgen Rooste

Jürgen Rooste on kultuurikriitik ja kultuuriajakirjanik, aga eelkõige kirjanik, kes võitnud 21 aasta jooksul vähemalt korra kõik tähtsamad kirjanduspreemiad. Avaldanud üle 20 raamatu, enamus neist luulekogud, millest osa kellegagi kahasse. Loe artikleid (1)