Raamatuarvustus. Peep Jahilo: raamat meestele nende keeles.“Võtku homme mind või saatan”

Kummal arstil me laseme meelsamini oma pimesoolt lõigata: kas sellel, kes on seda enne sada korda teinud, või tollel, kes on asja kohta küll kõik raamatud läbi lugenud, kuid skalpelli hoiab esimest korda käes? Vastus käes, eks ole.

Karta võib, et hingehooldamisega on ligilähedaselt sama lugu. Elu näinud inimene mõjub emotsioonidest rääkides usutavamalt kui noor ja vähekogenud. Midagi pole teha, inimese loomus on paljus niiviisi seatud, et sa võid lapsele kümme korda öelda, et triikraud on kuum ja seda puudutada pole vaja, kuid laps usub seda alles siis, kui esimest korda ise järele katsub. Suhetega kipub samuti olema. Naisteajakirjad on tulvil õpetusi ja kümneid nippe, kuidas ehitada head suhet, kuidas saada üle probleemidest ja tülidest, miks tuleb hoiduda kõrvalsuhetest ja nii edasi. Neil teemadel on kirjutatud lugematu arv raamatuid, autoriteks autoriteetsed psühholoogid ja suhtenõustajad (ja muidugi ka mitte nii autoriteetsed autorid).

Me võime neid lugusid lugeda kümnete kaupa ja kõigele kirjutatule kaasa noogutada, sest kõik soovitatu ongi väga loogiline, mõistlik ja justnagu töötav. Aga kui endal probleem kätte jõuab, siis on paljudel meie hulgast loetud õpetussõnad meelest läinud. Või on meeles, kuid nii loogiline on arvata, et minu juhtum on teistsugune kui raamatus kirjeldatu. Kuigi piisab vaid sellest, et oma keissi pisutki üldistada, kui selgub, et samu probleeme on kohanud miljonid inimesed enne sind. Ja siis jõuame äratundmisele, et endal ei jätku nii palju energiat, hingejõudu või mis peamine – motivatsiooni – käia nende sõnade järgi. Ning astume taaskord samasse ämbrisse, mis on võtnud juba eelkäijate jalajälje kuju.

Miks ilmuvad eelmainitud suhteteemalised lood naisteajakirjades? Hea küll, õige vastus on see, et meesteajakirju ei eksisteeri kas üldse või ei sobi olemasolevate meestekate profiil kohe sugugi. Kes on need inimesed, kes peatuvad raamatupoe psühholoogiat ja käitumist puudutavate riiulite ees? Suure tõenäosusega on need naised. Ja need naised ei pane tavaliselt korra sirvitud suhteõpikut riiulisse tagasi, vaid viivad koju, loevad hoolega läbi ja jätavad otsekui kogemata kuhugi nähtavale kohale, et järsku mees puht kogemata selle sealt avastab ning läbi loeb.

Samuti on naine see, kes meie tavapärases ettekujutuses alustab kodus vestlust sõnadega “meil tuleks rääkida”. Kui mees sellist fraasi kuuleb, kujutab ta juba elavalt ette, mis sellele järgneb, sest tõenäoliselt pole see tal esimene kord. Pean silmas mõistagi neid mehi, kellel see esimene kord on juba olnud. Kuigi alati on kellelgi kusagil millekski esimene kord. Suhetest rääkimisel on aga alati olemas ka järgmised korrad, erinevalt triikrauaga käe põletamisest. Eelviidatud raamatuid on igasuguseid, kuid tavaliselt ei ole nad mõeldud justnimelt meestele lugemiseks. Nagu absoluutne enamik kirjandust, mis reeglina on unisex. Välja arvatud sihilikult ühele või teisele lugejagrupile mõeldud raamatud.

Kui hakata nüüd tuletama, kellele Mihkel Raud oma raamatu kirjutas, siis seda teab ta ise ilmselt kõige paremini, kuid tõsiasi on, et meeslugeja suudab tema kirjutatuga samastuda.

Mitte et naine ei suudaks, muidugi suudab. Mehed on lihtsalt niisugused kummalised olevused, kes omavahel selliseid teemasid eriti ei aruta. Erinevalt naistest, kes suudavad suhtenüanssidest kõnelda tunde. Sõbrannad omavahel – millest siis veel.

Ja nüüd tuleb Mihkel Raud ja räägib mehega keeles ja stiilis, millest mees aru saab. Seejuures on Raud nii nutikas, et tegelikult kirjutab ta omas stiilis ümber nende nõustamis- ja suhteraamatute peamised mõtted, millest siin eespool juttu oli. Ning paneb need mõtted konteksti ehk iseenese ellu ja oma kogemustesse. Usutavalt seejuures. Mitte nii, nagu mõned välismaa autorid, kes suudavad näidetena kirjeldada ühe raamatu piires tohutu hulga paaride (Tom ja Mary, Bob ja Alyson, Steve ja Lenny) üksikasjalikke (võib-olla) väljamõeldud vestlusi, mis mõjuvad ebausutavalt. Nagu Raud ka ise tunnistab, on ta hulga käsiraamatuid läbi töötanud, nõustaja juures käinud, endaga tööd teinud. Sellise tegevuse ees tuleks müts maha võtta – kardetavasti ei jätku paljudel meestel kõigeks selleks kannatust, järjekindlust ja (taaskord) motivatsiooni.

Et Mihkel Raual sulg jookseb, on teada juba varasemast. Hoog on sees ja kõik sõnad on täpselt need, mida me mihkelraualikult stiililt eeldame. See tähendab – kohati ebakonventsionaalsed. Aga aitavad loo mõistmisele ja loo tõepärasusele kaasa. Mõne teise autori puhul ei pruugi see sobida, siia aga küll.

Aus on Raud enda vastu küll. Vähemalt tundub nii. Mitte iga mees ei anna laiadele lugejahulkadele oma emotsioonidest ja mõtetest nii otsekoheselt teada. Mõni naine ütleb selle kohta targasti, et mees näitab oma haavatavust (ja olevat seetõttu parem kui see, kes ei näita). Võib-olla. Igal juhul saame autorile ja tema läbitunnetatud probleemidele lähemale ning temast ka paremini aru.

Mees on sageli nii seatud, et tema paarisuhtes võitlevad omavahel kohusetunne ja hedonism, enesekontroll ja elan-vaid-üks-kord-fiiling, tagasihoitus ja adrenaliin – samatähenduslikke sõnapaare on võimalik leida veel mitmeid. Sama näeme ka Raua minategelases, kelle erinevus paljudest sookaaslastest on tegelemine iseenda sisemise maailmaga, emotsionaalse intelligentsuse kasvatamine teiste poolt kirja pandud tõdede õppimise ja iseendast läbilaskmise kaudu.

Kas ka lugejal sellest pikaks ajaks kasu sünnib, sõltub juba igaühest. Vabalt võib juhtuda, et mis täna käes, see homme meelest läinud. Või võtku homme meid või saatan, täna sõpra vajan ma.

Peep Jahilo

Peep Jahilo

Peep Jahilo on Riigikogu Kantselei direktor. Varasemalt töötanud välisministeeriumis, Presidendi Kantseleis, ja välisesindustes alates 1990. aastast. Loe artikleid (2)