Kummal arstil me laseme meelsamini oma pimesoolt lõigata: kas sellel, kes on seda enne sada korda teinud, või tollel, kes on asja kohta küll kõik raamatud läbi lugenud, kuid skalpelli hoiab esimest korda käes? Vastus käes, eks ole.

Karta võib, et hingehooldamisega on ligilähedaselt sama lugu. Elu näinud inimene mõjub emotsioonidest rääkides usutavamalt kui noor ja vähekogenud. Midagi pole teha, inimese loomus on paljus niiviisi seatud, et sa võid lapsele kümme korda öelda, et triikraud on kuum ja seda puudutada pole vaja, kuid laps usub seda alles siis, kui esimest korda ise järele katsub. Suhetega kipub samuti olema. Naisteajakirjad on tulvil õpetusi ja kümneid nippe, kuidas ehitada head suhet, kuidas saada üle probleemidest ja tülidest, miks tuleb hoiduda kõrvalsuhetest ja nii edasi. Neil teemadel on kirjutatud lugematu arv raamatuid, autoriteks autoriteetsed psühholoogid ja suhtenõustajad (ja muidugi ka mitte nii autoriteetsed autorid).

Me võime neid lugusid lugeda kümnete kaupa ja kõigele kirjutatule kaasa noogutada, sest kõik soovitatu ongi väga loogiline, mõistlik ja justnagu töötav. Aga kui endal probleem kätte jõuab, siis on paljudel meie hulgast loetud õpetussõnad meelest läinud. Või on meeles, kuid nii loogiline on arvata, et minu juhtum on teistsugune kui raamatus kirjeldatu. Kuigi piisab vaid sellest, et oma keissi pisutki üldistada, kui selgub, et samu probleeme on kohanud miljonid inimesed enne sind. Ja siis jõuame äratundmisele, et endal ei jätku nii palju energiat, hingejõudu või mis peamine – motivatsiooni – käia nende sõnade järgi. Ning astume taaskord samasse ämbrisse, mis on võtnud juba eelkäijate jalajälje kuju.

Peep Jahilo

Peep Jahilo on Vabariigi Presidendi Kantselei direktor, kes töötanud ka Riigikogu Kantselei direktorina, Välisministeeriumi asekantslerina ja suursaadikuna mitmetes riikides. Loe artikleid (5)