Afganistani sõjaväe ja valitsuse lagunemine on tekitanud mitte ainult kaose Kabulis, vaid ka hämmingu, segaduse ja peataoleku paljudes teistes, eelkõige senist valitsust sõjaliselt toetanud riikide pealinnades.

Ametlikest ja vähem ametlikest avaldustest õhkub peamiselt üllatust, kinnitusi “päästa, mis päästa annab” ja valdavalt jõuetuid üleskutseid igasugu õiguste järgimiseks. Kommentaatorid püüavad leida vastust küsimustele, miks Afganistani valitsuse ja võõrvägede lahkumisega “läks nii nagu läks”. See kõik on siiski vaid taktikaline traagika.

Õhkutõusva USA transpordilennuki külge klammerduvad progressiivsed afgaanid sümboliseerivad midagi hoopis olulisemat – ühemõttelise maailma päästmatut lahkumist. See, millest unistas suur osa inimkonnast peale Nõukogude impeeriumi kokkuvarisemist on osutunud illusiooniks. Tegelik ajalugu ei ole lõppenud.

See ei tohtinuks tulla üllatusena. Kui Berliini müüri langemine varjutas arusaadavalt Tiananmeni väljaku sõnumi ning Gruusia sõda jäi kaugeks, siis Iraagi missiooni viljatus ja eriti Araabia kevade lämbumine oleks pidanud panema tõsisemalt mõtlema liberaalse demokraatia olemuslike piiride üle. Kas see ikka on vaieldamatu ideaal ja inimkonna loomuliku arengu lõppjaam või siiski vaid üks ajas ja ruumis piiratud võimalus?

Jah, oleme vaikimisi aktsepteerinud Hiina õigust minna oma teed, ent sedagi ilmselges lootuses, et nad kunagi “õigele teele” tagasi pöörduvad. Sama, ehkki veelgi suuremate mööndustega kehtib ka Venemaa suhtes. Nüüd sundis üks maailma vaesemaid riike, pärast 20 aastat pealesunnitud liberaalse demokraatia õpinguid, meid jõuga tunnistama nende õigust oma tõele ja teele. On ausa mõtlemise koht.

Ja seda sisuliselt, mitte patroneerivalt. See ei tähenda loobumist oma väärtustest, rääkimata õigusest seista igati, sealhulgas jõuga, enda ja oma liitlaste julgeoleku eest, kuid see tähendab sisulist tunnustust ja tarka respekti teistsuguste väärtusvalikute suhtes. Kellel on õigus, otsustab ajalugu tagasivaates.

Muidugi, seda on lihtsam mõista kui öelda ja veel keerukam teoks teha, aga kuskilt tuleb alustada. Tõsi, vaikimisi on see ilmutus aimatav nii Donald Trumpi kui ka Joe Bideni otsustest, veidi teises võtmes ka Emmanuel Macroni sõnumitest, ent kui kaugel oleme me selle tõdemuse ühisest kultuurilisest omaksvõtust, rääkimata sellele vastavast tasakaalustatud visioonist, seda näitavad erinevate lääne meediamajade päevakajalised juhtkirjad nii siin kui ka sealpool ookeani.

Teise ilmasõja järgne julgeolekuarhitektuur loodi eelkõige võitjariikide huvidest lähtudes ja on õieti ime, et see on meid seni suhteliselt hästi teeninud isegi peale koloniaalsüsteemi ja nõukogude impeeriumi lagunemist. Selle eest tuleb ilmselt tänada eelkõige USA ja tema liitlaste majanduslikult ja sõjaliselt tagatud diplomaatilist võimekust, samuti NSVL/Venemaa ja Hiina tasakaalustavat panust.

Aga nüüdse maailma jõujooned on oluliselt nihkunud, veel enne Talibani enesekehtestust on islamimaailma jõulisi sõnumeid saatnud Iraan, ka Pakistan ja Türgi, aga ka maailma suurima rahvastikuga India. Aafrika riikide demograafiliselt tagatud sõnum on oma tegelikku jõudu alles kujundamas.

Aega aga ei ole, sest üleilmsed pinged kuhjuvad. Jätkuvad koroonakriis pluss kliimakriis pluss rändekriis võivad kergesti senise tasakaalustatud rahvusvahelise julgeolekukorralduse kontrolli alt väljuda ja siis lohisevad kõik riigid sündmuste sabas, kaitsedes vaid oma egoistlikke ellujäämishuve.

Talibani ilmutus läheb aga sügavamale kui ajaline geopoliitiline tasakaal. See tabab meie liberaalse demokraatia väärtuste keskmes olevaid inimõigusi. Loomulikult vastanduvad Talibani fundamentaal-islamistlikud väärtused inimõigustele põhimõtteliselt ja kompromissitult.

Lühidalt, kui Taliban sundis meid end tunnustama mitte paaria ja terroristina, vaid rahva toetust omava võitjana, tuleb meil leppida ka inimõiguste kehtivuse de facto piiratusega. Ja siis tõstatub põhimõtteline küsimus inimõiguste tegelikust universaalsusest ja sellest tuletatud ülimuslikkusest. Me teame, et see tähendab inimõiguste kaitse argumendi nõrgenemist sekkumaks teiste riikide siseasjadesse.

Enamgi veel, Taliban on demonstreerimas maailma avalikkusele lääneliitlaste silmakirjalikkust ja võimetust tegelikult tagada nende poolt ülistatud inimõigusi. Seda isegi oma afgaanidest kaastöölistele ja nende pereliikmetele, rääkimata miljonitest meie piiride taga tunglevatest ilmakodanikest, kes meie üldsõnalisi lubadusi on tõepähe võtnud. Te pole kõikvõimsad, vaid pelgalt surelikud!

Ma ei saa hoiduda lõpetamast veidi kulunud, ent asjakohase palvega: “Issand, anna meile kannatust taluda asju, mis pole meie võimuses, jõudu muuta asju, mis meie võimuses on ja tarkust nende vahel alati vahet teha.”.