Ilmar Raag: kuidas hinnata sõjaohtu ilma salajase teabeta?

Hävitaja I Foto: Pixabay

Vahetavahel on päris hirmus. Ja siis jälle on raske aru saada, millal on hirm põhjendatud. Alates roheliste mehikeste ilmumisest meie teadvusesse 2014. aastal tegi Eesti avaliku arvamuse ohutaju taas olulise hüppe üles.[1] Üks noor naine, minu hea tuttav filmimaailmast, küsis siis, kas ta peaks põgenema. Tal oli äsja sündinud väike laps ja maailm ta ümber näis hullumeelne.  Nüüd, kui õppus Vostok 2018 on lähenemas, küsis ta jälle. Vastasin, et veel ei pea. Et ma helistan talle, kui ta peaks hakkama kohvreid pakkima.

Muidugi oli mu vastuses omajagu ülbust, sest keegi meist ei ole kaitstud üllatuste eest. Teisalt hakkas mind ennastki huvitama, kuidas ma põhjendaksin oma vastust, sest mul ka ei ole salajasi luureandmeid.  Kõigepealt tuleks vältida seda, mida teeb meedia väga tihti. Kõige tüüpilisemalt näeme, kuidas meedias mõne nähtuse üksik tahk võimendatakse niimoodi üle, et paanika ongi lahti. See on omamoodi paratamatu, sest miski ei ergasta tähelepanu samavõrd kui konflikt ja seetõttu mõtleb meedia kriisid välja ka siis, kui neid päriselt ei ole. Ja täpselt sellesama analüüsivaba konfliktisaju tõttu ei pruugi me ka päris kriisi ära tunda.

Üks tõsisematest meetoditest seisneb erinevate indikaatorite kasutamises. Enamik kriise maailmas toimuvad ju asjaolude kokkulangemisel. Bensiin võib seista aastakümneid unustatuna kusagil kanistris. Isegi siis, kui sellesse visata kustunud tikk, ei juhtu midagi. Alles põleva tiku ilmumisel käib pauk.  Kui te nüüd küsida, mis on paugu tegemiseks tähtsam, tikk, kellegi soov tikku põlema panna või bensiin ise, siis vastus on, et kõik tingimused peavad olema täidetud. Niisiis, kui esitame küsimuse, kas Eestit ähvardab sõjaoht Venemaa poolt, siis võib võimaliku tormi tingimused jaotada kolme kategooriasse: sõjalised, poliitilised ja kommunikatiivsed. Ohtu hindan valgusfoori põhimõttel kolmeastmeliselt: punane, kollane, roheline. (Muidugi on minu pakutu vaid pealiskaudne ülelend. Professionaalid teevad sama tööd tunduvalt detailsemalt.)

Ilmar Raag

Ilmar Raag on otsija ja filmilavastaja. Aga ta on olnud ka Riigikantselei Strateegilise kommunikatsiooni nõunik, kus ta tegeles peamiselt kriisikommunikatsiooniga. Loe artikleid (42)