Ilmar Raag: kuidas hinnata sõjaohtu ilma salajase teabeta?

Hävitaja I Foto: Pixabay

Vahetavahel on päris hirmus. Ja siis jälle on raske aru saada, millal on hirm põhjendatud. Alates roheliste mehikeste ilmumisest meie teadvusesse 2014. aastal tegi Eesti avaliku arvamuse ohutaju taas olulise hüppe üles.[1] Üks noor naine, minu hea tuttav filmimaailmast, küsis siis, kas ta peaks põgenema. Tal oli äsja sündinud väike laps ja maailm ta ümber näis hullumeelne.  Nüüd, kui õppus Vostok 2018 on lähenemas, küsis ta jälle. Vastasin, et veel ei pea. Et ma helistan talle, kui ta peaks hakkama kohvreid pakkima.

Muidugi oli mu vastuses omajagu ülbust, sest keegi meist ei ole kaitstud üllatuste eest. Teisalt hakkas mind ennastki huvitama, kuidas ma põhjendaksin oma vastust, sest mul ka ei ole salajasi luureandmeid.  Kõigepealt tuleks vältida seda, mida teeb meedia väga tihti. Kõige tüüpilisemalt näeme, kuidas meedias mõne nähtuse üksik tahk võimendatakse niimoodi üle, et paanika ongi lahti. See on omamoodi paratamatu, sest miski ei ergasta tähelepanu samavõrd kui konflikt ja seetõttu mõtleb meedia kriisid välja ka siis, kui neid päriselt ei ole. Ja täpselt sellesama analüüsivaba konfliktisaju tõttu ei pruugi me ka päris kriisi ära tunda.

Üks tõsisematest meetoditest seisneb erinevate indikaatorite kasutamises. Enamik kriise maailmas toimuvad ju asjaolude kokkulangemisel. Bensiin võib seista aastakümneid unustatuna kusagil kanistris. Isegi siis, kui sellesse visata kustunud tikk, ei juhtu midagi. Alles põleva tiku ilmumisel käib pauk.  Kui te nüüd küsida, mis on paugu tegemiseks tähtsam, tikk, kellegi soov tikku põlema panna või bensiin ise, siis vastus on, et kõik tingimused peavad olema täidetud. Niisiis, kui esitame küsimuse, kas Eestit ähvardab sõjaoht Venemaa poolt, siis võib võimaliku tormi tingimused jaotada kolme kategooriasse: sõjalised, poliitilised ja kommunikatiivsed. Ohtu hindan valgusfoori põhimõttel kolmeastmeliselt: punane, kollane, roheline. (Muidugi on minu pakutu vaid pealiskaudne ülelend. Professionaalid teevad sama tööd tunduvalt detailsemalt.)

Esimene indikaator: kas Venemaa oleks üldse tehniliselt võimeline pidama lühiajalist edukat sõda Balti riikides?

Alustame kõige vastuolulisemast indikaatorist. Kas Venemaa oleks tehnilis-logistiliselt võimeline pidama lühiajalist edukat sõda Balti riikides? See küsimus on vastuoluline, kuna hirmsa armee olemasolu ei tähenda tingimata sõja algust. Meenutagem Külma sõda, kus 40 aastat seisid palju suuremad armeed vastakuti ja midagi ei juhtunud. Aga samas on ka ilmselge, et ilma reaalse sõjaväeta sõda ei peeta. Tuleb ka arvestada, et sõjaväelase mõtlemisse on sisse kirjutatud paranoia. Ta on kohustatud kogu aeg valmistuma kõige mustemaks stsenaariumiks. Eeskujulik rahuaegne kindralstaap olevat selline, millel on iga strateegilise suuna jaoks sõjaplaan juba valmis ja läbimängitud. Millegipärast ma arvan, et Vene Föderatsiooni kindralstaap on pigem eeskujulik.

Vene Föderatsiooni (VF) relvajõud on oma kõige moodsamad relvad paigutanud Lääne sõjaväeringkonda [2], kus venelaste enda tunnistuse kohaselt on 400 000[3] sõjaväelast. Üldse teenib VF relvajõududes 1 miljon inimest, mis kasvab kolmekordseks, kui riik kuulutab välja mobilisatsiooni. Muidugi ei ole kõik need vägilased mõeldud vapra Eesti alistamiseks. Jätame reservid siinkohal mängust välja ja räägime nn kiire lokaalse sõja potentsiaalist, mis arvestab vaid praegu püssi all olevaid mehi.  VF Lääne sõjaväeringkond peab geograafiliselt rinda pistma „ohuga“, mis tuleb Poolast, kus on kaitseväes 110 000 meest, Soomega, kus on tegevteenijaid ja ajateenijaid kokku 33 000 meest, Norraga, kus 23 000 ja Balti riigidega, kus koos Kaitseliidu taoliste üksustega on 33 000 meest. Kokku on VF vahetutel naabritel läänes alla 200 000 mehe, mis teeb suhte 1:2 VF kasuks. Samas ei ole Soome NATO liige.

Eelnevad arvud võib aga kohe ära unustada, sest neis on liiga palju tinglikku. Kasvõi seepärast, et venelased on alates 2008. aasta Gruusia sõjast demonstreerinud oma head võimet suuri üksusi väga kaugele paisata. Kui sellised Lääne mõttekojad nagu RAND või CSIS on mudeldanud NATO ja VF konflikti Balti riikides, siis on nad eeldanud, et VF toob jõudusid lisaks Lõuna sõjaväeringkonnast ja kokku tuleks NATO-l arvestada 40 – 50 [4] pataljoni taktikalise grupiga (BTG).[5] Samade mõttekodade hinnangul suudavad Balti riigid täna välja panna 7 kerget brigaadi[6], mis teeks ilma NATO liitlasteta suhte umbes 1:7 VF kasuks. Koos siia toodud eFP NATO lisabrigaadiga on suhe 1:6 VF kasuks. See ei ole väga rahustav pilt ja seetõttu soovitavad need mõttekojad suurendada NATO kohalolekut, et suhe oleks VF kasuks ainult 1:3.

Klassikaline kaitseplaneering ütleb, et kui kaitsval poolel on jõudusid kolm korda vähem, kui ründajal, on tal ikkagi võimalik arvestada 65-75 % edule.[7]

Saatan on aga detailides, sest üksikute relvaliikide kaupa on pilt siiski hirmus. Sama RAND-i sõjamängu raames sisaldas VF vägi 124 tanki, millele Balti riikide territooriumil on vastu panna liitlaste 12 tanki. Suhe 1:12 VF kasuks. Sama rida võib jätkata  – VF poolel 72 ründehelikopterit vs.0 Balti riikides. Vene poolel oli 7 reaktiivsuurtüki pataljoni, millele Balti riikide poolel ei olnud midagi vastu panna.

Kokkuvõttes võib öelda, et avalike allikate põhjal hinnates on VF poolel täna olemas võimekus rünnates Balti riike saavutada tõenäolist edu ja seejärel arvestada tõsisema vastupanuga alles Poola alal. Sama seisukohta jagavad ka vene allikad. „Balti riikide relvajõud on üsna nõrgad ja toetuvad suuresti oma NATO partneritele,“ kirjutas VF relvajõudude väljaanne Zvezda. [8][9]

Kummatigi koorub siit välja üks oluline arusaam VF poolel. Nende vägi ei ole kalibreeritud võitlema Balti riikidega. Seda massi hoitakse üleval ikkagi suhestatuna NATO suurtesse armeedesse. Paradoksaalselt on aga sõnum, et VF ei pea peamise vastasena silmas meid, ikkagi halb sõnum. Nende sõjaplaanide mastaape arvestades ei ole mingit võimalust loota, et sõja korral jätaks Peterburi kaitse Eesti territooriumi puutumata. Teiste sõnadega iga suurem VF-NATO konflikt tähendaks automaatselt VF katset kontrollida Balti riikide territooriumit. Nothing personal, it is just geography.

Kui meil on kolm suurt indikaatorit, siis üks nendest on punane. Kui me soovime leida lohutust, siis on selleks kaks argumenti: esiteks pikemaajalisem sõda ühtse NATO vastu ei sisalda VF tõenäolist edu ja kuna Balti riikides ei ole VF mastaabis strateegilisi sihtmärke, siis tõenäoliselt tuumarelva siin ei kasutata.

Teine indikaator: kas on väljendatud poliitilist tahet, mis viiks jõu kasutamiseni?

Teise indikaatorina tuleb vaadelda poliitilist tahet kasutada sõjalist jõudu. See on tunduvalt keerulisem indikaator. Kõige tüüpilisemalt väljendub poliitiline tahe kõnes, aga Putin on kuulus ka ootamatuste poolest. Ühest küljest käsitlevad VF riiklikud strateegiadokumendid NATO-t oma peamise vastasena ja deklareerivad, et VF-l võivad olla riiklikud huvid ka oma naaberriikides, aga teisest küljest väidab Kremli ametlik retoorika, et neil ei ole mingeid sõjalisi pretensioone oma läänenaabrite suhtes. Kremlinoloogide analüüs jaguneb seetõttu seinast seina. Ühes ääres leiame need, kes usuvad, et Kremli tegevusi suunab Dugini vaimus imperialistlik-revanšistlik salaplaan ja teises ääres need, kes peavad Kremlit kogu auahnuse juures pigem pragmaatiliseks. Teise koolkonna esindajate näiteks on analüüs, mille kohaselt Gruusia ja ka Ukraina avantüür oli eelkõige improvisatsiooni tulemus. VF nägi endale ebasobivad arengut ja siis ühtlasi ka võimaluste akent. Selle versiooni kasuks kõneleb selge exit-plan puudumine mõlemal juhul. Sellest arutelust koorub välja kaks konkreetsemat indikaatorit.

  • Esiteks, strateegilise võimaluste akna olemasolu.

Kremlile võib näida võimaluste aknana olukord, mil NATO poliitiline tasand ei suuda langetada otsuseid. Ehk maakeeli öeldes, kui venelased usuvad, et NATO ei toimi, tähendab see nende jaoks võimalust oma tingimusi dikteerida. Kogu sõjaline jutt kiirest lokaalsest sõjast on võimalik vaid olukorras, kus VF võiks realistliku tõenäosusega arvata, et suudab ära hoida pikema sõja NATO-ga. Tänase hetkeseisuga see indikaator punast ei näita, ehkki pilved NATO kohal ei ole ka täiesti muretud.

  • Teiseks, vastuvõetamatu tingimuse või ultimaatumi olemasolu.

Seda indikaatorit võib vaadelda nii tõsise probleemi kui ka retoorilise ettekäändena. Mõlemal juhul tuleb tunnistada, et ehkki Kreml suhtub Eesti poliitikasse kriitiliselt, ei ole nad esitanud ultimatiivseid nõudmisi. Selle asemel jutustas mulle üks Eesti välisministeeriumi ametnik, kuidas ta oli püüdnud Moskvas ühe VF kolleegiga rääkida Kremli Eesti suunalisest poliitikast. Too vene kolleeg oli talle siis usalduslikult tunnistanud, et tal ei ole millestki rääkida, sest strateegilisel tasandil eraldiseisvat “Eesti poliitikat” ei ole olemas. Viga mida Eesti meedia tihti teeb, on teise järgu vene poliitikute nähvatuste võimendamine.

On ju Vene poliitikas peale Žirinovski ka teisi „paugutajaid“, kelle väljaütlemistes on peamiselt soorituse ilu ja tunduvalt vähem reaalset poliitilist mõju.

Nii nagu Eesti poliitikas suudab meedia skandaale teha perekond Helmede, Urmas Reinsalu, Yana Toomi või Oudekki Loone ütlemistest, ilma et need muudaksid oluliselt valitsuste poliitikat. Kui te soovite vahest aru saada, siis eristage kommentaar väljakuulutatud riiklikust tahtest. Näiteks Dmitri Peškovi, Maria Zahharova või isegi Konstantin Kossatšovi tsiteerimine on trükitindi raiskamine. VF kriitika Eesti suhtes on püsinud muutumatult juba viimased 27 aastat ilma, et see oleks kaasa toonud olulist kriisi.

See klaas on pooltühi. On olemas negatiivne foon, mis annab võimaluse olukorda eskaleerida. Näiteks Krimmi annekteerimise puhul oli üheks argumendiks kaasmaalaste kaitse, millest pärast Maidani kriisi sai oluline teema Kremli poliitilises narratiivis. Eesti puhul kritiseerib VF rutiinselt vene vähemuse suhtes rakendatavaid poliitikaid, kuid isegi Kremli retoorikas ei räägita ohust selle vähemuse elule. See jää on muidugi habras, mida tunnistasid Pronksisöö järelkajad 2007. aastal, aga tänase seisuga see indikaator ei ole punane vaid kollane.

Kolmas indikaator: kas oma elanikkonda valmistatakse ette konkreetse teravikuga kriisiks?

Seega, VF elanikkonna hoiakute kujundamine. See on väga selge indikaator, sest peamised föderaalse leviga telekanalid ja veebilehed on keskvõimu kontrollitud ja peegeldavad väga hästi valitsuse tahet. Nii Gruusia, kui Ukraina sündmuste eel toimus kõikides peamistes meediakanalites kampaania, mis dramatiseeris olukorda ja otsis VF tegudele oma elanikkonna poolehoidu. Pärast I Tšetšeenia sõja valusat kogemust, kus Venemaa äsja liberaliseerunud meedia ei toetanud sugugi üksmeelselt sõjalisi jõupingutusi, oli juba II Tšetšeenia sõja tähelepanuväärseks muudatuseks Kremli püüe maksimaalselt kontrollida sõjateemalisi meediakajastusi. Täna on ülimalt tõenäoline, et sõjalisele rünnakule eelneb dramaatilise probleemi fookusesse tõstmine VF meedia poolt.

Selle indikaatori puhul on tähtis näha trende ja kasutatud meedia kaalu. Näiteks ajal, mil ma töötasin riigikantseleis, tuli murelik kiri ühest ametkonnast, sest ühes vene telekanalis oli olnud pöörane saade täis valesid fakte Eesti ajaloo kohta. Küsiti, kas me peaksime reageerima? Palusin asja uurida ja siis tuli välja, et tegemist oli suuruselt neljanda telekanaliga ja kõnealune saade ei mahtunud vaadatavuse top 30 saate hulka. Märkimisväärsel hulgal tsiteerimist ja jagamist samuti ei olnud, see tähendab – konkreetne saade ei kujundanud mingit vahetut trendi. Järelikult iga meie õiendamine oleks ainult võimendanud pahatahtliku saate sõnumit. Eestis on eriti Delfi olnud vahepeal agar  puhumaks üles kolmanda järgu vene artikleid.

Tänane seis on selline, et üldine meediafoon Eesti suhtes on pigem negatiivne, aga samas on selliste meedialugude arv väike.

Toome lihtsa näite – kui te teostate ühe nädala lõikes Google’i päringu kõige enam käsitletud teemade kohta Venemaa online väljaannetes, siis tippteemad jäävad 10 000 kuni 16 000 meedialoo juurde. Pinevamatel Krimmi või isegi Süüria sõja hetkedel tõusis kajastuste hulk ka 18 000 meedialooni. Samal ajal on viimase viie aasta keskmine Eesti teemaliste lugude arv VF online meedias ühes nädalas jäänud alla kahe 2000. Veel ilmekamalt tuleb see välja juhtivate telekanalite (Pervõi Kanal, RTR Rossija, NTV) põhiuudissaadete menüüst. Teemad, mis on Kremlile olulised, saavad nädalas minimaalselt 15 kajastust, tippteemad aga üle 20 kajastuse. Eesti teemade kajastus viimasel paaril aastal jääb 0,5 loo juurde nädalas, kusjuures needki lood, mis ilmuvad ei ole enamasti esiuudised. Kokku näitab kvantitatiivne analüüs, et Eestit ei ole Kremli poliitilise agenda mõttes peaaegu olemas.

Seega, see indikaator ei ole kindlasti punane. Kummatigi on siin kaks aspekti, mida tasub silmas pidada. Vene meedia nopib hea meelega üles kõik teemad, mis võimaldavad Eestit kujutada negatiivselt. Nagu näiteks viimati okupatsioonikahjude sissenõudmise teema. Isegi kui need teemad ei moodusta olulist massi üldises meediafoonis, loovad nad siiski kuvandi, mida on võimalik eskaleerida. Teiseks ja väga olulisena eristub meem, milles Balti riike mainitakse ainult NATO tegemiste kontekstis.

Kokkuvõtteks

Kuidas aga tavaline inimene võiks aru saada, et asi hakkab hapuks minema just Eesti jaoks? Kõigepealt on RTR Rossija ja Pervõi Kanal peamistes uudistesaadetes vähemalt neli päeva järjest esiuudiste seas negatiivne lugu Balti riikidest. Tähtis on näha, et mingit teemat hakatakse ketrama ja tegemist ei ole üksiku uudisega a la „NATO hävitaja kaotas raketi.“  Teiseks: nende uudiste sees on Putini või Lavrovi ultimatiivse sisuga nõudmised mõne Balti riigi aadressil.

Kolmest indikaatorist on üks punane ja kaks kollased. See vastab Eesti ja mitme lääne luureameti avalikule prognoosile, et lähitulevikus on sõda vähetõenäoline, ent taevas ei ole pilvitu. Kõigi kolme indikaatori puhul koorus välja nn. NATO faktor. Eesti ei paku eraldiseisvana Venemaale olulist huvi, küll aga oleks Eesti tõenäoliselt haaratud suvalisse NATO-VF maailmakonflikti isegi siis, kui Eesti valiks neutraliteedi poliitika. Seega oleks ilmselt asjakohane lisada siia veel üks indikaator, mis peaks hindama NATO-VF suhete plahvatusohtlikkust. Ja see on üsna keeruline teema, sest ei Trump ega Putin kumbki ei paista silma suure ettearvatavusega.

Hetkel tundub sõjaohust tunduvalt tõenäolisem olukord, kus Kreml püüab oma poliitilisi kavatsusi saavutada teiste vahenditega. Kuna Euroopa Liidus ja USA-s on sisemised pinged, siis üritab VF pigem võimendada neid pingeid, et „kolossid“ ise kokku kukuks. Eesti ei ole selles mängus esirinnas, aga kindlasti on Eestil mängida suure keti üksiku lüli roll.

Kasutatud allikad:

[1] http://www.kaitseministeerium.ee/et/eesmargid-tegevused/avalik-arvamus-riigikaitsest
[2] Shlapak, David A, The Russian Challenge, RAND 2018  https://www.rand.org/pubs/perspectives/PE250.html
[3] https://ria.ru/defense_safety/20180605/1522044624.html
[4] Vt. Shlapak, p.12
[5] Pataljoni taktikaline grupp on moodustatud ühe brigaadi baasil ja arvestab, et kaasaegses VF brigaadis on ka  ajateenijaid, kes ei ole oma väljaõppelt küpsed lahingutegevuseks.
[6] Reinforcing Deterrence on NATO’s Eastern Flank: Wargaming the Defense of the Baltics, RAND, 2016
[7] Evaluating Future U.S. Army Force Posture in Europe, Phase I Report, CSIS February 2016, p17.
[8] https://tvzvezda.ru/news/forces/content/201604100904-mt89.htm
[9] http://eurasia.expert/strany-pribaltiki-soldat-novoy-kholodnoy-voyny/

Ilmar Raag

Ilmar Raag

Ilmar Raag on otsija ja filmilavastaja. Aga ta on olnud ka Riigikantselei Strateegilise kommunikatsiooni nõunik, kus ta tegeles peamiselt kriisikommunikatsiooniga. Loe artikleid (24)