Silvia Pärmann: vana mõis tõmbub kaasaegse Eesti kunsti ees rüütellikult tagaplaanile

Jaak Arro läbi kolme korruse kulgev töö on Staelenhofi kõige mastaapsem kustiteos, ent ka väiksemaformaadilised tööd pole vähem muljetavaldavad.

Staelenhofi mõis Tori lähedal Pärnu jõe kaldal iidsete tammede vahel üllatab kõigepealt oma suurusega – täpsemalt küll väiksusega. Ehkki Eestis võib mõisaõuele sõites leida eest nii uhke kümnekonna hoonega kompleksi kui väikese puithäärberi, on kunagi Taali mõisa nime kandnud hoone heal järjel rüütlimõisa neorenessanss-stiilist ja neogootist mõjutatud peahoone kohta (maja valmis 1852. aastal) tagasihoidlik. Ent majja sisse astudes selgub, et tegelikult ongi see vaid pool mõisa, isegi pisut vähem, sest hoone keskosa ja vasaktiib lammutati eelmise vabariigi ajal, alles jäi vaid torn ja parempoolne ühekorruseline tiib.

Mõisa praegune omanik Indrek Orro, kes selle kümmekond aastat tagasi ennekõike endale elamiseks ostis, ei kaalunud mõisa taastama hakates hetkekski, kas peaks hoone esialgsel kujul üles ehitama. Mõisa eelmisel omanikul, kel oli plaan sinna hotell rajada, just selline ambitsioon oli ning projekti eelarvega tõtt vaadates ei näinud ta paremat lahendust, kui sellest kõigest loobuda ja maja maha müüa.

Indrek Orro otsustas teha pool, aga teha väga hästi. Sisearhitektuuri- ja kunstihuviline moodsa aja mõisahärra kasutas abi hoone renoveerimisprojekti tegemisel kuid interjöörilahenduse otsustas ta ise luua. Visioon oli nii selge, et projekti algfaasis teda pisut nõustanud sisearhitekt ütleb praegu, et oma suure kogemustepagasi ja veel suurema huviga interjööride loomise vastu tegi Orro ära nii profesionaalse töö, et kellegi teise nägemust sinna kõrvale ei olnud vaja.

Staël von Holsteinide aadliperekonnale kuulunud Staelenhofi ehk Taali mõis oli neo-gooti stiilis ja ehitatud inglise kuningate Windsori lossi eeskujul. Hoone katusealune korrus oli aga tules hävinud, soklikorrus välja ehitamata – kaasaegse ja mugava interjööri loomiseks olid seega vabad käed. Mõisas on kaheksa erineva suuruse ja interjööriga magamistuba, mille interjööris kohtuvad kaasaegne Eesti kunst, traditsioonilised Maroko ja Idamaade tekstiilid ning aksessuaarid, moodustades luksusliku terviku. Mõisa kunstikogus on üksikud reisidelt kaasa ostetud teosed, valdavalt on seintel Eesti kunstnike looming.

Nii palju Orro maja esialgset ilmet siiski taastas, et tõstis vahepeal tulekahju järel madalamaks ehitatud katuse selle originaalkõrgusele tagasi, saades niimoodi juurde tegelikult terve korruse. Ühekorruselisest mõisahoonest sai aga lausa kolmekorruseline, kui Orro otsustas seni lihtsalt hoiuruumina kasutusel olnud muldpõrandaga soklikorruse elukorrusena kasutusele võtta. Sinna kolis kodu süda ehk köök. Orro jaoks oli see tegelikult ainumõeldav ja ülimalt loogiline lahendus – sest just sellelt tasapinnalt pääseb otse maja kõrvale aeda, mis on rajatud hävinud hooneosa vundamendile – imeline jõevaatega tuulevaikne koht nii õhtu- kui hommikusöökideks.

Mõisa õnnestunud kaasaegsele interjöörile kõige suuremateks kaasaaitajateks peab Indrek Orro aega ja muinsuskaitse nõuete puudumist majas sees – ehkki on teada, et hoone rajaja sai inspiratsiooni inglise kuningate Windsori lossist. See päästis ta muuseumihõngulise interjööri loomisest, kus on raske ennast nii vabalt ja muretult tunda kui praeguses ruumis. Kuna taastamist ei kihutanud taga ühegi projektirahastuse lõpptähtaeg või muud kohustused peale enda soovi mõis taastada, oli tal aega lasta mõtetel settida.

Kui juba mõned aastad oli võimalik endal ja sõpradel mõisas puhata, siis selle suve alguseks oli maja nii valmis, et kaheksa magamistoaga mõisas avas uksed luksuslik kodumajutus, pererahvas suvitas hoopis mere ääres. Elamusõhtusöökide ja hommikusöökide eest hoolitses Kristel Nuume, kes on varasemalt meelde jäänud oma pop-up restoranidega Pakri saarel ja Ventri suvemõisas. Igapäevaselt tegutsevat restorani mõisas ei ole.

Sügishooajal on mõisas puhkamine küll võimalik, aga vaid tervet maja broneerides. Maja on külalistele avatud, ent rentida saab vaid tervet hoonet ja mitte enam tube ühekaupa broneerida. Aastaringselt oma kodus hotelli pidamine pole siiski mõeldav. Mõis sobib väiksemateks privaatsemateks pidudeks või seminarideks, omaniku arvates mitte niiväga näiteks pulmadeks, sest ühe suure söögisaali puudumise tõttu on keeruline kogu seltskonda samasse ruumi ja ühe laua taha mahutada.

Lisaks toiduelamustele pakub mõis sinna külla jõudnud inimestele ka unustamatu kunstielamuse. Indrek Orro huvi kaasaegse Eesti kunsti vastu on näha maja igalt seinalt. Sealt leiab nii suuremõõdulisi maale kui kaasaegset fotokunsti ning kõige muljetavaldavam on kahtlemata läbi kolme korruse ulatuv Jaak Arro kohaspetsiifiline teos. Jutud huvitavast kunstivalikust läksid sama kiiresti liikvele kui heast toidust ning nii mõnelgi suvehommikul avastas keegi pererahvast hoovist võhivõõra inimese, kes uuris, et kus seda näitust siin siis näeb ka?

Pikad maja läbivad koridorid on tänuväärsed kohad kunsti eksponeerimiseks. Maja hävinud osa vundament muutus õuealaks, kus külalistele pakutakse aasta soojemal poolel hommikusööki. Raamatukogus manitseb Kaupo Kikkase foto Arvo Pärdist Taani tootja Norr11 tugitooli ümbruses vaikusele ja häälestab raamatulugemisele.

Sama palju tähelepanu kui kunstikogu vääriks kogu mõisahoone eeskujulik renoveerimine. Muidugi võiks osta sama hästi ka villa kuhugi Vahemere äärde, märkis Indrek Orro mõisa taastamise eelarvele viidates: “Aga ma valiks alati uuesti võimaluse teha korda üks mõis.”

Silvia Pärmann

Silvia Pärmann

Silvia Pärmann on fotograaf ja ajakirjanik, kes on viimased kümme aastat toimetanud mitut arhitektuurile, disainile või moele keskenduvat ajakirja. Loe artikleid (28)