Moekunstnik Liisi Eesmaa tegi Tallinna taeva all vaaterattal juttu Simple Sessioni ühe peakorraldaja, kirgliku rattaentusiasti Risto Kalmrega.

On Simple Sessioni eelõhtu. Röövin väikesele hingetõmbepausile oma hea sõbra, tuntud ekstreemfestivali ühe korraldaja Risto Kalmre. Ta ei tea, kuhu me läheme, ja küsib, kas dresscode on ka, intervjuu asukoht on viimase hetkeni üllatus. Helistan kell 16:15, et uurida, kaugel ta on ja kas ta soovib kohvi kaasa. Selgub, et Risto pole veel midagi söönud, seega libiseb kotti ka üks kimchi-pirukas ning peale akadeemilist veerandtundi on ta kohal. Kuna Risto on tuntud kui kirglik rattaentusiast, tekkiski soov minna sõitma Tallinna kõige suurema rattaga – meid ootab ees tunni jagu tiirutamist 120 meetri kõrgusel asuval vaaterattal, et rääkida kohe algavast festivalist, rattakultuurist ja Ristost endast.

“Ära siis alla vaata,” ütleb Risto, kui vaateratta erkpunase kabiini uksed sulguvad ja me Tallinna kohal viieteistkümneks tiiruks jutustama jääme.

Pean tunnistama, et ma kardan kõrgust, seega Risto – meie 21. sõpruse-aastapäeva tähistamiseks panin end sümboolselt ekstreemsesse olukorda. Kas sina kardad kõrgust?

Mitte eriti. Ma olen lumelaua ja BMX-iga tegelenud, kui kõrgust kardad, siis neid asju teha ei taha.

Nii, aga aasta on 2000. Tartu. Põhilised meediumid on VHS-kassetid ja RTL-i kanal. Mina kannan isetehtud alt laienevaid velvetpükse, vahetan sõbrannadega nende lõikeid ja mulle tundub, et kõige cool’imad poisid õmblevad ka endale riideid. Kas sa olid üks nendest, kellel oli enda õmmeldud püksid või vest seljas?

Mäletan, et meie ühisel sõbral Pentil (disainer Pent Talvet – toim.) olid tehtud sellised kottis, räpi-BMX-püksid, nii et jah, ma ise ei teinud, aga lasin temal teha.

Meinstriimis möllavad Aqua ja Backstreet Boys. Underground kuulab Trickyt ja Korni, Tartus toimuvad tänavareivid. Meie kamp veedab peamiselt aega underground-klubis Dam Dan Dance.

No nüüd läks korralikuks heietamiseks, aga nii oli.

Mina mäletan, et sina olid üks pioneer, kõige esimene tüüp, kellel oli BMX. Kust said selle pöörase mõtte?

Kui aus olla, siis kõige esimene oli Lazarevil (fotograaf Martin Lazarev – toim.). Kasela (ettevõtja Indrek Kasela – toim.) väidab muidugi, et hoopis temal oli esimene BMX. Aga Lazarev kasutas seda ju ainult baari sõitmiseks, tema ei teinud trikke. Mina, Timo (fotograaf Timo Toots – toim.) ja Pent olime nagu omaette seltskond, terve Eesti peale oli võib-olla maksimaalselt kümme inimest, kellel oli BMX-ratas. See mind ilmselt tõmbaski, sest see oli nii underground. Mul on tihti nii, et kui asi läheb liiga suureks – praegu see muidugi ei kehti, sest Session on läinud hiiglama suureks – siis see mind ei paelu, aga kui asi on underground või veidi sellise vastuliikumise(counter culture)võbega,siis see tõmbab mind. Kui läheb liiga suure kella külge, siis ma liigun edasi järgmiste asjade juurde.

Ma tean sind 21 aastat ehk täpselt sama kaua, kui on kestnud Simple Session.

Sa olid mingi 15?

Ma olin 15, sa olid 17, ja ma pean ausalt ütlema, mul oli väike crush ka.

Novot, meil on tähtpäev siis.

Õmblesin spetsiaalselt Simple Sessioni jaoks endale türkiissinise seeliku, kus oli ratastooli liiklusmärk peal. Nii et kunagi 50. juubeliks ma kingin selle teile näituse-eksemplariks.

Tuleb teha Sessioni moe eri. See on nii kaua kestnud, et saab juba mingeid paralleele tõmmata tõesti.

Praegu sain aru, et mul on sinuga palju rohkem ühist, kui arvasin. Sa teed kuude viisi tööd, aga tulemus, nagu minulgi moešõu puhul, on kaduv.  Show kestab 3–10 minutit, sul paar päeva.

No sul on ikka eriti lühike. Mul on ikka mõned päevad seda ekstaasi.

Sul on palju rohkem kõrgeid hetki? Samas selle kolme minuti või kolme päeva nimel sa ju teedki seda.

Moesfääris on hästi tore, kui mingeid näitusi toimub, sest see catwalk’i värk on jube pinnapealne. Sessionist ma olen poolteist aastat tahtnud raamatut teha, et see asi purki panna ja eluga edasi minna. Aga siis tuli koroona, ürituse edasilükkamine ja nüüd on see 20 aastat numbrina nagu mööda läinud… aga raamat võib veel tulla, ma arvan. Mul ikka kripeldab natuke. See on nagu muusikutel, et mingi asi on vaja plaadile panna ja siis on see tehtud. Eks see ürituse korraldamine on nagu mandala joonistamine – korraldad ja korraldad ja siis see kustub ära. Üritus on kaduv kunst. Mis me saame teha, ongi dokumentaalfilme, raamatuid, näitusi, et see natukene alles jääks.

Kuidas sai Simple Sessionist rahvusvaheline fenomen?

Me ei asu ju Los Angeleses, kus rulakultuur lokkab, pigem ikka täitsa kolkas nende alade mõistes. Eriti aastal 2000. Tol ajal ei teadnudki keegi Eestist midagi, me nägime promo ja sõitjate kutsumisega ikka vaeva. Aga nüüd on need saanud olümpiaaladeks ja sportlastele on ka tavalisem, et nende eest hoolitsetakse, hotellid on makstud, lennud korraldatud, keegi on neil vastas ja toimuvad ägedad peod. Võistlemise pool on ka järjest olulisemaks saanud. Ma ei oskagi ühte fenomeni öelda, see on kompott asjadest. Välismaa tüübid lähevad ära ja räägivad kõigile, et kuule, super äge üritus ja tripp oli. Täna ei pea hullult kutsuma neid staare, vaid pigem on küsimus, keda üldse saab line-up’i mahutada.

Moemaailmas tehakse palju lihtsaid trikke hea šõu eesmärgil. Kuidas neid punkte rula- ja BMX-võistlustel jagatakse – tehniliselt keeruliste või visuaalselt ägedate asjade eest?

Selleks, et meil võita, peab olema hästi mitmekülgne – sa pead oskama lennata, sa pead oskama tehnilisi trikke ja kasutama kogu parki. Pead olema loominguline. Need on hästi loomingulised alad.

Kas rula ja BMX on massikultuuri osa?

Jah, mingi osa kindlasti. Kui mõelda näiteks, et rula on kusagil high-end moešõudes aksessuaar, ja à la Louis Vuittoni rula on isegi valmis treitud. Või võtame rula olümpial. Olümpia on kõige massikultuurim asi üldse. Aga see pole nii hull kaotus underground’ile, sest see nišikultuuri osa jääb alati alles. Lõpuks kõik, mis on turundatav, jõuab meinstriimi, kõik tahavad sellest osa saada.

Aga kas see on pigem sport või kultuur?

Üldiselt kultuur kindlasti. Sport on sellest vaid osa. Ütleme, et see osa, mis olümpiale läks, on sport. Aga isegi nende tüüpide jaoks (kes olümpiale läksid – toim.) on see uus asi, et on olemas treener ja massöör.

Pigem on see ikkagi elustiil, need inimesed hingavad rula või ratast.

Jah, sa liigud, sa higistad ja selles mõttes on sport, aga see ei ole selles mõttes sport, et lähen hommikul kangi tõstma või kaloreid põletama.

Kui vana on keskmine ekstreemsportlane? Kas trendid on muutumas, toon jälle näite moemaailmast, kus vanemad modellid on täiega hinnas…

Kuna need alad ei ole Eestis ka enam uued, siis… no eriti rulas, või surfis, sa võid olla vabalt 60-aastane surfar, pole probleemi, rulas samamoodi. Kehale on see muidugi raskem, aga bowl’e (rulatamiseks mõeldud betoonist kausjad rajad) saad vabalt sõita ja BMX-is sai olümpiahõbeda 35-aastane Daniel Dhers, Simple Sessioni veteran.

Simple Sessioni peod on legendaarsed. Oled sa nende rajude pidude tõttu sekeldustesse ka sattunud?

Ei ole eriti. Aga mingi hulk osalejatest on ikkagi päris metsik kamp. Mõnikord Eesti turvamehed ei saa aru, et tegelikult ei toimu midagi halba, vaid on selline üldine mäsu ja jauramine, ja nad on üle reageerinud. Aastate jooksul on mõned korrad tulnud ka laua taga istuda ja vaadata turvalinti olukordadest. Aga need on siiski üksikud juhud 20 aasta jooksul. Kui sul on 1500 väliskülalist, kellest 250 sõitjat, 200 ajakirjanikku, siis see statistika juba ütleb, et midagi juhtub. See on selline live fast, party fast punt. Nad panevad ennast iga päev proovile, riskivad… ma ütleks, et see pole nagu elu põletamine, vaid elu jaatamine, et kogu aeg on sajaga kõik. Võistlejate hulgas on ka täiesti kaineid, taimetoitlasi, mingeid täiesti straight-edge tüüpe, kes ei käi kunagi pidudel.

Millest sa ise adrenaliini saad? Millega sa tegeled, kui sa Sessioniga hõivatud pole? Kuuldavasti oled biohäkker.

Kui korraldamine läbi on, siis ma lähen maale lihtsalt. Mul pole siis mõni aeg enam mingit adrenaliini vaja. BMX-i ma enam eriti ei sõida, aga MTB-d sõidan jälle. Lumelauda sõidan nii palju kui saab. Viimasel ajal on igasugused keha ja vaimu praktikad huvitama hakanud. Et mitte kogu aeg seda küünalt põletada, vaid toita ka. See on ülilihtne moodus ennast hästi tunda. Või kui tahta samamoodi edasi panna, tuleb natuke häkkida, et oleksid võimeline täiega elama. Mulle meeldib lugeda, trenni teha, ratast sõita, rattaga matkata.

Sind teatakse ka Tour d’ÖÖ korraldajana. Kuidas tänavasõit ja BMX omavahel klapivad?

No kui sa sõidad ainult poodi piima järele, siis see on natuke teine asi kui BMX-i sõitmine. Aga mina hakkasingi rohkem linna- ja sportratast sõitma, kuna ma ei saanud BMX-i enam sõita, tervis oli suht tuksis selle pärast (loeb ette oma luumurrud – toim.). Ja siis Hollandis õppides – seal sa sõidad ju kogu aeg rattaga – sealt see tuli. Liikluses piduriteta trekirattaga kimamine tundus eriti punk asi, mida teha. Kusjuures ma olin ka Eestis esimene, kes fixed gear-trekirattaga tänaval sõitma hakkas. Aga Tour d’ÖÖ on siiski hästi orgaaniliselt kasvanud. Meil oli vaja Tallinn Bicycle Weeki raames sõita Vabakalt Põhuteatrisse ja siis korraldasime sinna ühissõidu, et liigutada kamp inimesi ühest kohast teise. Nüüd on see gigantne, kui palju rahvast käib Tour d’ÖÖ raames tänavatel sõitmas, tuhandeid on olnud.

Mis sa arvad, kas linnavalitsus võtab teid lõpuks kuulda? Et linnas oleks parem rattaga sõita.

No praegu võtab eriti kuulda, valimised ju tulemas. Enne valimisi hakatakse ju ikka palehigis tänavaid joonima. Tahaks loota küll, et muutused on tulekul, kuna nüüd me pole enam üksi, vaid ka jõukad idufirmade juhid ja muidu edumeelsed inimesed on õla alla pannud. See pole enam ainult ratta-asi, vaid mõnusa inimväärse linna ühisloomine. Ega meil need autod siia lõpuks kõik ära ei mahu. Riia kesklinn näiteks on juba ägedaks tehtud. Helsingist ei hakka rääkimagi.

Kui muu ei ärgita, siis eestlaste ja lätlaste omavaheline kadedus võiks tõmmata käima, et jõuaksime Riiale rattakultuuris järele.

Edasi on kultuurne ajakiri. Ütle palun, milline kunst sind raputab. Mis su seinal ripub?

Ma õppisin Amsterdamis Rietveldis disaini, aga see oli selline kontseptuaalne, visuaalne kunst, Nike’i logosid seal ei kujundatud. Mulle meeldibki hästi nutikas, äge, kontseptuaalne ja vahel internetiga seotud kunst. Seinal on mõned sõprade tööd, ühe sõbra ja Rootsi disaineri Jens Schildti töö, üks helendav seenevana pilt ühelt kreisilt illustraatorilt ja kamasuutra erootiline tüpograafiline tähestik Prantsuse disaineri Malika Favre’i sulest.

Aga kui sul jõhkralt raha peaks olema, mis teose ostaksid?

Tänapäeval sa võid .jpg ka osta saja tuhandega. Aga mul vist ei ole nii kallis maitse. Mul on nii underground maitse, ei oskakski kohe kulutada niimoodi. Okei, üks Banksy võiks ju olla. Tegelikult ma tahaks Taavi Tulevilt mõnda teost ka omada. Seda ehk saaks endale isegi lubada.

Edasi läheb kõik nagu üks hingetõmme. Mis sa pärast seda nädalavahetust, pärast 21. Simple Sessionit esimese asjana teed?

Meil kestab see pärast põhiüritust veel mitu päeva. Mõned tüübid on Eestis käinud kümme korda, aga mitte kunagi suvel. Nüüd saame minna nendega ka loodusesse, rulatajad lähevad rabasse näiteks. Park jääb üles kuni kolmapäevani, inimesed saavad tulla vabasõitu tegema. Tuleb sujuv väljatulek, mitte selline suure pauguga pidu Klondaikis.

Vahepeal on vaateratta kabiinis pandud tööle konditsioneer ning kisub külmaks. Meie aeg taevalaotuses on mõnusalt läbi saanud ja Ristol läheb taas kibekiireks. Lepime kokku, et läheme järgmisel reedel seenele, sest Risto ema on juba saatnud pilte Ladina-Eesti kitsemamplitest ja kukeseentest.

Liisi Eesmaa

Liisi Eesmaa on moedisainer, stilist ja kostüümikunstnik, kelle käe all valmivad suurejoonelised "Maskis laulja" kostüümid ning kelle juhendamisel õppivad EKA moetudengid eksperimentaalvormi looma. Loe artikleid (1)