Avaldame katkeid Alar Tammingu raamatust “Jalutuskäik raha alkeemiasse”. Tegemist ei ole õpiku ega klassikalise majandusteemalise raamatuga, vaid eelkõige elava jutustusega, mille aluseks on ligi kolmekümne aasta jooksul finantsmaailma vaatlemine ning selle vaatluse tõlgendamine läbi siseprisma, ütleb autor ise.

Raha olemus: raha kui mõõdik

Peale raha kui vahetusväärtuse ja raha kui väärtuse säilitaja on raha olemuslikuks aluseks olla ka mõõdikuks. Mõõta midagi teise asja suhtes. Klassikalised mõõtühikud on meeter, kilogramm, sekund ja temperatuuri erinevuse mõõtmiseks kasutatav kraad. Vähemalt rahvusvahelise SI süsteemi järgi. Need on mulle ka intuitiivselt arusaadavad. Kui vesi soojeneb või muutub ühe kraadi võrra külmemaks, siis on see minu meeleorganite poolt eristatav. Sekund on orienteeruvalt ajavahemik kahe südamelöögi vahel, kuid teadlastele on see tseesium-133 aatomi põhioleku ülipeenstruktuuri üleminekule vastava kiirguse 9 192 631 770 võnkeperioodi kestus, kusjuures silmas peetakse paigalseisvat tseesiumi aatomit temperatuuril 0 K. Vähemalt nii on kirjas Vikipeedias ja ma ei näe põhjust selles kahelda, kuid isegi kui ma eeloleva definitsiooni pähe õpiks, ei oleks mul sellega elus midagi peale hakata.

Tänapäeva teadus on oma mõõtühikutega libisenud minu mõistuse haardeulatusest välja. Eluliselt on mul vaja pigem õppida silmaga mõõtma kraavi laiust, et aru saada, kas ma suudan sealt üle hüpata, kui teada saada, et kunagi oli meeter ühe kümnemiljondiku Pariisi kohal mööda maapinda mõõdetud kaugusest, ekvaatori ja põhjapooluse vahel, ning seejärel pikkus, mis oli 1 650 763,73 korda suurem kui väärisgaas krüptoon-86 aatomist kahe kindla elektronoleku vahelisel siirdel (2p₁₀ ja 5d₅) kiirguva valguse lainepikkus vaakumis. Kindlasti on see huvitav ja teadust edasi viiv definitsioon, kuigi ma sellest palju aru ei saa, hoolimata teadmisest, et peaaegu kõik sõnad omaette on mu verbaalses leksikonis olemas. Peaaegu sellepärast, et siin oli ka termin siirded (2p₁₀ ja 5d₅), mida ma seni oma elus polnud kohanud ja millega ma ka edaspidi ilmselt kunagi kokku ei puutu, kuid mida lugedes ma endiselt vaatan teadlastele alt üles. Jätkates oma ajaloolist jalutuskäiku, lisan, et see teine meetri definitsioon ei püsinud kuigi pikalt, kõigest 23 aastat. Järgnev definitsioon, mis pärit 1983. aastast, on oma olemuselt rohkem mõistetav, vähemalt pole tundmatuid termineid – meeter on pikkus, mille valgus läbib vaakumis 299792458-1 sekundi jooksul, kuid igapäeva elus on ainus koht, kus mina seda teadmist kasutada saan, ilmselt siin raamatus sellest kirjutades, ning tunnistan ausalt üles ka selle, et kõik eelnev on spikerdatud.

Peale nende nelja klassikalise ühiku on mõõtühikute süsteemis olemas veel voolutugevuse, valgustugevuse ja ainehulga mõõtühikud. Nende definitsioonid Vikipeediast ületavad minu tagasihoidliku mõistuse (kandela on valgustugevus, millega teatavas kindlas sihis kiirgab 540*10 astmel 12 hertsise sagedusega kiirguse allikas, kui tema kiirgustugevus selles suunas on 1/683 W/sr (vatti steradiaani kohta)) ja siinkohal sulgen spikerdamiseks kasutatud leheküljed, lootes samal ajal, et lugeja ei ole veel raamatuga sama teinud, kuigi see oleks vägagi mõistetav ja mõistlik sellist teksti pikalt lugedes, ning pöördun tagasi raha kui mõõtühiku juurde ja annan ühtlasi aru, et raha kui mõõdik ei muutu kunagi SI-ühikute süsteemi osaks.

Samas on raha ülioluline mõõtühik. Rahaga mõõdetakse teiste kaupade väärtust. Kui ma olen kasvatanud tonni õunu, siis ma seda ise ära süüa ei jaksa, vaid pigem soovin vahetada teiste mulle oluliste kaupade vastu. Kuid abi pole sellest, kui ma tonni õunte vastu saan kingsepalt 30 paari kingi. Mul oleks vaja saada ainult üks paar, või siis äärmisel juhul mõni veel. Raha ongi see mõõdik, millega nende kaupade hindasid võrrelda. Ning selleks, et neid saaks võrrelda, on hästi oluline, et raha ühik oleks hästi stabiilne. Ehk kui ma müün oma õunad maha, siis ma peaks vastu saama raha, mis oleks alati ühesuguseks mõõtühikuks teiste kaupade suhtes. Hetkel see nii ei ole ja üllatus-üllatus, seda peetakse ka täiesti normaalseks. Tänapäeval on inimkonna kollektiivsesse alateadvusse sisenenud viirus, mis räägib sellest, et see on täiesti normaalne, et valuutakursid kõiguvad. Dollar ja euro liiguvad küll üles, küll alla ja kuskilt ei ole lugeda arutelusid selle üle, miks see peaks nii olema ja etteruttavalt mainin, et enamuse ajast rahaajaloos see nii olnud ei ole.

Praegune rahasüsteem on siis selline, kus raha kurss kujuneb turul ja intressi on fikseerinud keskpangad. Minnes aga XIX sajandisse, mis muide oli väga stabiilne sajand, siis kõikide Euroopa valuutade kursid olid stabiilsed ega kõikunud kuhugi. Vahetades aastal 1815 oma Prantsuse franke Inglise naelade vastu, oli sama kurss nii kümne, kahekümne kui ka viiekümne aasta pärast. Sama kehtis Itaalia liiride ja Saksa raha puhul.

Kõik need rahad olid ankurdatud kulla(1) külge ja mõte sellest, et kahe riigi vaheline valuuta võiks kõikuda, ei tulnud kellelegi pähe. See, mis XIX sajandil kõikus ja ühtlasi turul kujunes, oli intress. Tänapäeval on siis kõik pea peale pööratud. Mõõtühik on ebastabiilne ja kõigub ning intressipoliitika on “tarkade kivi” ja kõigi probleemide lahendamise allikas ning selle määravad keskpangad. Võimalust, et rahakurss oleks stabiilne ja intress kõiguks ehk kujuneks vabal turul, isegi ei arutata, rääkimata võimalusest, et kurss ja intress mõlemad oleksid turu korraldada.

Raha puhul, kus oleks hästi oluline, et mõõdik oleks stabiilne, on selline mõte meie teadvusest osavalt välja pühitud. Samas me peaks väga ebanormaalseks seda, kui minnes turule, oleks kilogramm iga päev ise kaaluga. Üks päev 900 ja teine päev 1100 grammi. Ja kui kilomeeter ka iga päev oleks uue pikkusega, siis me vaataks üksteisele vägagi küsivate nägudega otsa. Mõõtühik peaks ju olema stabiilne. Kuid kuna maailm on praegu paljuski tagurpidi, siis on see mõtteviis praegu domineeriv ning selle muutmiseks ühtegi jõudu pole. Kuna eksimine on inimlik, siis on omamoodi normaalne, et selline situatsioon mitmete otsuste tulemusena tekkis. Otsustada saab ju igat pidi.

Kuid teatavasti on tõe kriteerium praktika. Kui tehakse vale otsus, siis järgnevad sellele tagajärjed. Tagajärgede esilekerkimine võtab aega ning vahepeal on võimalik esialgse otsuse kinnitamiseks veelgi kummalisi otsuseid teha. Hetkel pean ma silmas negatiivse intressi ideed, mis hoolimata oma mõistusevastasusest on isegi rakendust leidnud. Kui negatiivset intressi rakendataks nii raha laenamisel kui hoiustamisel, siis oleks vist iga inimene valmis laenama triljoneid ja selle siis aasta pärast pangale tagasi andma, ja kuna negatiivse intressiga peaks vähem tagasi andma, oleks see päris hea tulu allikas. Tegu oleks siis taas kuldmune väljastava hanega, mida senised loodus- ja majandusraamatud siiski veel ei kirjelda ega ka klassifitseeri.

Kui tehakse mingi vale otsus, siis on inimestel suur soov oma edaspidiseid otsuseid teha selle otsusega kooskõlas, psühholoogias öeldaks selle kohta kongruentsus – kõik mõtted peaksid olema omavahel seotud.(2) Sama kehtib kollektiivsel tasandil, ka siin räägitakse riikide puhul järjepidevusest. Järjepidevus on väga hea, kui see on toetav ehk kui kõik tegevused toimivad pärituules ja sa oled laineharjal, siis on mõistlik jätkata. Kui aga oled vajunud mülkasse, siis iga täiendav ja vale liigutus, mis küll näiliselt on suunatud mülkast välja saamisele, viib sind oma lõpule lähemale. Sama on siis raha kui mõõdikuga.

Mingil hetkel loobuti rahast kui mõõdikust ning seetõttu on kõik järgnevad otsused tehtud lähtudes sellest, et tagasipöördumist ei ole.(3) Tulemuseks on siis see finantsmaailm, kus me praegu oleme. Tagajärjed ei tule finantsmaailmas välja koheselt, vaid viibega, kuid tagajärgi ei ole võimalik ignoreerida. Rahast kui väärtuse säilitajast ja rahast kui mõõdikust loobumine on viinud enneolematule võlatasemele, kus isegi puudub teoreetiline võimalus süsteemi tasakaalu saada. Tegemist on protsessiga, mida ei ole võimalik pöörata, kuid mis jõuab peagi oma piirideni. Mismoodi seda lahendama hakatakse, ei ole võimalik täpselt ennustada, kuid kõige tõenäolisem on hüperinflatsiooniline stsenaarium ja kogu käibel oleva raha väärtusetuks muutumine.

Kolm võimalikku lahendust

Kui vaadata riikide võlatasemeid ja mõelda, mis nendega peale hakata, siis on näha kolme erinevat lahendust. Esimene lahendus on klassikaline. Võlg on võõra oma ja kuulub äramaksmisele. See on kahjuks võimatu, sest maailmas ei ole nii palju raha, et saaks kõik võlad ära maksta. Raha lihtsalt ei jätku ning lisaks saaks riik tasuda võlgu ainult oma rahast ehk maksudest, kuid isegi inimeste sissetulekuid 100% maksustades jääks enamik ikkagi tasumata. Teine võimalus oleks riigil kuulutada välja pankrot. Pankrot tähendaks võlgniku vara üleandmist laenajale, mis samuti on absurdne. Ei kujuta hästi ette, et USA riiki hakatakse üle andma pankadele. Ja ega pangad sellest praegu eriti huvitatud ka pole, neil on juba niigi suur (nähtamatu) võim riikide üle.

Kolmas võimalus on vabaneda liigsest võlast läbi hüperinflatsiooni ja seda teed ilmselt ka minnakse.(4) Sellele teele asumine eeldab aga selget poliitilist otsust. Muidugi ei ilmu sellise otsuse kohta pressiteadet, pigem poliitilised avaldused rahasüsteemi stabiilsuse ja igavese püsivuse kohta ja mida lähemale lõpule, seda veendunumaks muutuvad uudiste pealkirjad ning keskpankade juhtide avaldused. Kes hüperinflatsioonile viiva otsuse teeb, on raske öelda; sellele, mis seal kõrgel ja kaugel üle meie peade toimub, ei ole nii lihtne pihta saada, kuid oletada võib, et seda otsustab grupp seltsimehi, nimetatagu neid G20-ks, Bildenburgide grupiks, vabamüürlasteks või keskpankade päästekomiteeks. Kindel on aga see, et hüperinflatsioon eeldab otsust sellele teele asuda. Hetkel seda lähiajal veel tulemas pole, sest võlal põhineval rahasüsteemil on üks hea omadus: raha lisamiseks süsteemile peab keegi tahtma laenu võtta. Lihtsalt ei saa jagada raha laiali. Praegu võtavad laenu põhiliselt finantsinstitutsioonid, kes teevad võimendusega ja derivatiivtehinguid ning süsteemi lisanduv raha liigub ka aktsiaturgudele, et pallile veel natuke heeliumi lisada. Kuid piir on ette tulemas ning inimeste vaesus ja rahulolematus kasvamas. Rahulolematus hakkab järjest rohkem väljenduma ka tänavarahutustes ning see sunnib valitsusi midagi otsustama.

Kõige lihtsam meetod rahvast natuke vaos hoida on tuua mängu kodanikupalk. Suhteliselt lollikindel moodus – peaaegu ükski inimene ei hakka vastu, kui talle niisama hakatakse raha andma. See avab aga tee hüperinflatsioonilisse spiraali ja sealt karussellilt on juba võimatu maha astuda. Oleks riigil päris raha ja ta tõesti saaks oma varahoidlast võtta kuldmündid ja need inimestele laiali jagada, siis oleks asjal jumet ning ma mõtleksin, mis nüüd siis toimub, kas valgustunud monarh ise on troonile asunud. Kui aga selleks, et kodanikupalka maksta, on vaja võtta järjest uusi ja uusi laene, siis on see üks viimaseid liigutusi mülkas ning peagi on oodata päris lõppu. Kodanikupalk oleks siis ajutine lahendus, kuid võimaldaks kõikvõimalikke rahutusi ja palganõudeid lahendada kodanikupalga tõstmisega ning tee hüperinflatsioonile olekski valla.

Tulemuseks oleks siis riigil oma laenudest vabanemine ja suure tõenäosusega kogu käibeloleva raha muutumine makulatuuriks, inimesed oleksid oma miljardilistest kuupalkadest hoolimata vaesemad kui enne ja see oleks siis ühtlasi võimalus restardiks. Paraku aga restarti ilmselt ei tehtaks, vaid toodaks käibele uus võlal põhinev raha ja kõik algaks taas otsast peale, seda siis spiraali kõrgemal tasandil. Võimalik, et järgmisel tasandil kaugenetakse rahast kui mõõdikust veelgi. Võimalike stsenaariumite hulka kuulub ka ainult elektroonilisele (krüpto-) rahale üleminek koos kiibistamisega, mis annaks totaalse kontrolli inimeste üle, kulla omamise keelamine ja ühtse maailma valuuta kehtestamine. Nende variantide puhul ei ole enam rahast kui mõõdikust või väärtuse säilitajast võimalik rääkida.

Märkused:

• (1) Kulla kasutuselevõtmine ligi 2600 aastat tagasi rahana oli eelkõige turujõudude, mitte keskvõimu otsus, sest lisaks muudele omadustele oli kuld ka suurepärane mõõdik. Üks unts kulda on kogu aeg unts kulda. Muide, nii möödunud sajandi esimesel poolel maksis sõiduauto Ford-T 20 untsi kulda ja sama palju ehk 20 untsi maksavad rahvaautod ka sajand hiljem. Kõrge nädalapalk oli paarsada aastat tagasi pool untsi kulda ja on seda ka praegu.
• (2) Ja kui mõtted ei ole seostatud, siis tekib kognitiivne dissonants ehk ebamugavustunne, mis tähendab seda, et see, mida inimene välismaalimas reaalselt kogeb ja näeb, on vastuolus sellega, kuidas asjad tema peas olevates skeemides kirjas. Ning kahjuks on nii, et kui uskumus ja reaalsus lähevad lahku, siis asuvad inimesed reaalsust moonutama, selle asemel et oma uskumuste süsteemi korrigeerida. Sellel on ka oma põhjus, sest korrigeerima peaks kogu süsteemi, sest kõik mõtted on teiste mõtetega seotud ning uskumustest lahti laskmine on valuline protsess. Inimene tunneb, et ta justkui jääb millestki ilma, ilmajäämine on aga seotud psühholoogilise valuga ja üks inimese psüühika baasmehhanisme on valu vältimine. Reaalsuse mittetunnistamine viib aga psühholoogiliste patoloogiateni ja järjest jäigemate isiksuse struktuuride kujunemiseni.
• (3) Kui kõiki neid otsuseid vaadata konnaperspektiivi asemel kotkaperspektiivist ehk suumida pilt sajanditele ja aastatuhandetele ning näha neid oswaldspenglerlikult tsivilisatsioonide tõusu ja languse perspektiivis, siis ei oma suurt tähtsust, mis otsus millal ja miks tehti ning mismoodi see ajalugu mõjutab. Selle perspektiivi alusel on need kõik pealispindsed protsessid, mis ei muuda suurt pilti ja süvaprotsessi ehk lääne tsivilisatsiooni paarsada aastat kestvat allakäiku, mis parasjagu on käimas. Spengleri lähenemisest kirjutan ma ühes järgnevas peatükis pikemalt.
• (4) Lisaks on olemas veel rahateooria, mida kutsutakse MMT-ks ehk modern money theory‘ks. See on siis teooria, mis väidab, et riik ei saa kunagi pankrotti minna, ja suudab alati maksta nii pensione kui palkasid, sest ta võib lõputult raha trükkida. Sellele teooriale toetudes on siis võimalik kõrvale hiilida sisust ehk sellest, et nii loodud rahal puudub sisemine väärtus, ja asuda raha vastavalt vajadusele juurde vorpima. Ilmselt kaasnevad selle teooria edasise arenguga ka põhjalikud paljude arvude ja graafikutega analüüsid, mis annavad justkui legitiimsuse toimuvale. Kuid hoolimata sellest, et ülikoolide majandusteaduskonnad sellega põhjalikult tegelevad, ei muuda see protsesside ega raha olemust, kuid annab õigustuse inimeste raha hävi(ta)misele. Katastroof või normaliseerumise teele asumine, igaüks valib ise vastava sõna, võib saabuda ka enne, kui antud teooria keskseks muutub ja Nobeliga sõbraks saab. MMT puhul on siis tegu viimase ametliku õigustusega enne suurt pauku ning inimesi see kahjuks kuidagi ei aita, kuid annab paljudele võimaluse targa näoga tarka juttu ajada ja pärast käsi laiutada.

Alar Tamming

Alar Tamming on ettevõtja, väärismetallidega kaupleva ettevõtte Tavid AS suuromanik; psühholoogia teadusmagister ja Eesti Transpersonaalse Assotsiatsiooni asepresident. Ta on süvitsi uurinud inimese psühholoogiat, muutunud teadvuse seisundeid ja psühhedeelikume. Loe artikleid (6)