Vice Versa: Andreas & Alfa Collective

Klapitades hetkelist augustikuist helehalli aurat muusikaga, on meil seekordset rubriiki helindamas siirus ja unelemine.

Andreas on 17-aastane laulja ja laulukirjutaja, kes on muusikaga tegelenud 12. eluaastast alates, olles tänaseks sõlminud lepingud plaadifirmaga SMUUV Records (mis töötab Eesti turul koostöös Warner Music Balticsiga). Tema soojast vokaalist voolab siirust ning sama saab öelda tema olemuse, või vähemalt esialgse kuvandi kohta. Tänaseks on Andreas välja andnud viis omakirjutatud singlit, esinenud Eesti suurimatel lavadel ja töötanud koos paljude kohalike artistidega. Siin on luubi all tema uus singel “Coffee Shop.”

Alfa Collective on jazz-funk’i ja eksperimentaalset poppi viljelev kollektiiv. Rubriigis fookuse all olev “Second Plan” hõljutab kohati dream-popi pastelselt heleroosa pilve sisse, üllatades siis aga kontrastselt huvitava käigu ja partiiga. Mis tõendabki, et bänd seob enda sõnul kosmiliseks tervikuks elemendid progerokist kuni electro-jazzi ja indie-popini. Alfa Collective’i ridadesse kuuluvad Anett Tamm (vokaal, klahvpillid, kitarr), Taaniel Pogga (klahvpillid), Johannes Laas (kitarr), Robert Nõmmann (bass) ja Martin Petermann (trummid).

Andreas Alfa Collective’ist: “Repertuaari kuulates tekkiski just see kergendustunne, mis paneb meenutama muusika tõelist mõtet”

“Alfa Collective’i loominguga ei ole ma varasemalt väga tuttav olnud, aga pean mainima, et bändi nimi on juba väärt pikemat mõtisklemist – väga võimas nimi! Ma ülimalt väärtustan Eesti bände, sest nendest õhkab inspiratsiooni ja lootust. Alfa Collective’i repertuaari kuulates tekkiski just see kergendustunne, mis paneb meenutama muusika tõelist mõtet,” jagab mõtteid Andreas.

“’’Second Plan’’ on laul, mis pani mind kohe pingsalt kuulama, juhatades loo sisse otsekohese vokaali, synth’i ja bassiga. Sellise alguseta ma ei kujutakski seda lugu ette, laulu iseloom justkui nõuaks ootamatut avapauku. Panin kohe tähele bassi liikumist, mis andis ülimalt mõnusa harmoonia salmile, säilitades lihtsust.

Anetil on tõeliselt võluv hääl ja sobib niivõrd hästi kokku bändile omase jazzistiiliga. Laul on nagu sõõm värsket mereõhku, mis tuletas meelde minu suvekodu ja sealseid suviseid hetki. Lihtsamalt öeldes on see üks super feel good laul! Olen suur lüürika fänn ja võtsin laulu kuulates ette ka selle sõnad. Mõtlesin pikalt, mida laulu sõnum endast kujutab. Laulust jäi mulle külge selline what if tunne, nagu keegi mänguliselt mõtiskleks erinevate reaalsuste üle. Siiski selline suhtumine jõuab ükskord lõpule, sest aja möödudes selgub, et polnud mõtet üle mõelda ja igat lüket nii pingsalt kaalutleda. Nii sõnade kui ka instrumentaalse osa poolest jätab see laul väga müstilise mulje, tõmmates kogu loo kokku mõttega, et kogu kirjeldatavat situatsiooni võeti liiga tõsiselt.

Lauluehituse poole pealt naudin väga üleminekuid salmidest refräänidesse ja kuidas lause justkui jätkub. See paneb ootama, kuhu mõte laheneb. Lisaks tahan mainida, kui lahedalt kasutati refräänis võrdluseks liiva ja selle voolamist sõrmede vahelt. Üleüldine visuaal, mis arvatavasti tulenes sellest samast metafoorist, on ka väga laulule omast emotsiooni edasi kandev lahendus,” illustreerib Andreas Alfa Collective’i muusikat.

Alfa Collective Andreasest: “Kui raadiost kuuleksin, arvaksin, et mõni väljamaa popisensatsioon”

“Paar aastat tagasi nägin Andreast ühes jõulumeeleoluses telesaates laulmas lugu “Sild üle vaevavete” ja olin pehmelt öeldes šokeeritud tema vokaalsest võimekusest. Andrease originaalloomingu avastamiseni jõudsin alles nüüd, ja hea, et jõudsin, sest tegemist on väga andeka noore laulja ja laulukirjutajaga. Ausalt öeldes ei reeda tema lugusid kuulates miski, et tegemist on kodumaise popartistiga. Kui raadiost kuuleksin, arvaksin, et mõni väljamaa popisensatsioon… Äkki olengi kuulnud ja niiviisi mõelnud. Enesekindel ja stiilne karakter kumab Andrease muusikavideotest samuti läbi, artist mis artist. Pole kahtlust, et Andreas lööb Eesti popimaastikul varsti suuri laineid, ja ootan huviga, missuguseid põnevaid pöördeid tema karjäär veel võtma hakkab,” kirjeldab Alfa Collective’i solist Anett.

““Coffee shop’i” kuulates haarab esimese asjana Andrease magusalt nüansirikas hääl. Ja kui refrään pihta hakkab, saab ilmsiks ka Andrease meisterlik laulukirjutamisoskus, sest “I can get my coffee from the coffee shop” lööklause jääb igaveseks kummitama, mõtteis ketrama järgmiste hommikukohvide ja kohvikukülastuste taustale. Kavalalt on veidi melanhoolsed laulusõnad põimitud kergelt ja reipalt astuva tasutaga, tulemuseks üks kurbrõõmus keeruliste tunnetega oskuslikult toime tulemise lugu. Mõnusad kohvitassi sämplid ja puusanõksu esile kutsuv refrääni biit loovad muretut atmosfääri sisult murelikule loole veel juurde. See on täpselt selline laul, mida kuulata pärast rasket päeva – pehmendab tuju ja lohutab meelt. Nagu Andreas võluva rahu ja lihtsusega laulab: saadaks põrgusse need halvad tunded ja mõtted!

Produktsioon ja arranžeering on maitsekalt õhulised ning toredaid detaile on hulganisti loo sisse mahutatud. Iga kuulamisega kerkib esile mõni uus kohvitassi klirin, mida varasemal kuulamisel ei märganud. Pööraks veel tähelepanu lahedale piitsahoobi kõlaga soolotrummile refräänis ja ilusale keelpillide pad’ile, mis bridge’i viimastel sekunditel sädeleb. Kujutan ette, kui ägeda akustilise versiooni “Coffee Shopist” saaks, kui kaasata mõni perkussionist, kes kohvitassidest live’is põnevaid helisid välja võluda oskaks. Kitarri, hääle ja kohvitasside kombo ületaks kindlasti iga tavapärase “unplugged” poplaulu versiooni. Suurel laval esitades lisaks bridge’ile võimsust juurde intensiivne süntbass ja miks mitte võimaluse korral ka päris keelpillid. Ikka selleks, et tekitada hetkeks dramaatilise kontrastiga vau-efekt ning kaevata välja laulu süngem ja toorem tahk, millele sõnad salamisi vihjavad,” jutustab Anett Andrease muusikast.

Vice Versa on Edasi rubriik, kus artistid kirjeldavad vastastikku teineteise muusikat.

Liisi Voolaid

Liisi Voolaid toimetab igapäevaselt muusika- ja kommunikatsioonivaldkonnas, toetades kodumaiseid artiste, ettevõtmisi, üritusi ja teeb kaastööd meediaväljaannetele. Suure osa oma ajast veedab Liisi ka DJ rollis, mängides mõnusatele inimestele enda lemmikmuusikat, mille ühisnimetajateks on soul, funk, mahe värskus ja maailma tummiseima gruuvi aluseks olev pill – basskitarr. Liisi kirjutab Edasile muusikast ja sellega seotud inimestest, püüdes tuua nende olemust lugejatele lähemale. Ja inspireeruda. Loe artikleid (55)