Üks tegusamaid ja ühtlasi mitmekülgsemaid džässmuusikuid Eestis, Siim Aimla, mängib saksofone, juhatab orkestreid, kirjutab muusikaseadeid ning tegeleb omaloominguga, teeb koostööd nii teatriprojektides kui osaleb kirjandusüritustel. Lisaks kultuurilisele aktiivsusele on ta ka kirglik meresõitja – vastavalt tuultele valib ta kas süsta, purjelaua, enamasti siiski purjeka ja laseb end laienetel kanda. Siimuga on mul olnud alati kosutavad vestlused – tõsised teemad vahelduvad terava huumoriga. Minu arust on temas nii hästi tasakaalus lüürika ja teotahe. Võiks öelda, et ta on mõtlev tundeinimene. Hüppasin temaga seekord samasse paati, et teha väike sõit Tallinna lahel ja uurida, mis mehel tehtud, mis teoksil.
“Kas ma panen valge särgi selga, kui sa pildistada tahad?” küsib Siim sadamas minult ja arvan, et on küll romantilisem, kui see T-särk (kuigi see reklaamib Sõru jazzi ja sobiks ka). Ta haarab saksofoni, mille palusin ka kaasa võtta ja me astume “Sonny” pardale.