Üks tegusamaid ja ühtlasi mitmekülgsemaid džässmuusikuid Eestis, Siim Aimla, mängib saksofone, juhatab orkestreid, kirjutab muusikaseadeid ning tegeleb omaloominguga, teeb koostööd nii teatriprojektides kui osaleb kirjandusüritustel. Lisaks kultuurilisele aktiivsusele on ta ka kirglik meresõitja – vastavalt tuultele valib ta kas süsta, purjelaua, enamasti siiski purjeka ja laseb end laienetel kanda. Siimuga on mul olnud alati kosutavad vestlused – tõsised teemad vahelduvad terava huumoriga. Minu arust on temas nii hästi tasakaalus lüürika ja teotahe. Võiks öelda, et ta on mõtlev tundeinimene. Hüppasin temaga seekord samasse paati, et teha väike sõit Tallinna lahel ja uurida, mis mehel tehtud, mis teoksil.
“Kas ma panen valge särgi selga, kui sa pildistada tahad?” küsib Siim sadamas minult ja arvan, et on küll romantilisem, kui see T-särk (kuigi see reklaamib Sõru jazzi ja sobiks ka). Ta haarab saksofoni, mille palusin ka kaasa võtta ja me astume “Sonny” pardale.
Istutan end oma kleidis kohe mugavalt ahtrisse ja jälgin, kuidas sportlik muusik osavalt paati sõiduks ette valmistab. Mootori abiga saame merele ja heiskame purje, ahhoi! Loodetuul puhub 6 meetrit sekundis ja tundub tulevat rahulik sõit – nagu mulle meeldib! Purjekas kannab meid nüüd ise edasi ja Siim istub mu vastu. Aga enne jutustamist veel võtab kapten välja Captain Morgani pudeli, valab törtsu merejumalale, võtab lonksu ise ja pakub mulle ka. Ma ei saa keelduda, kui selline traditsioon, tunnen selle ees aukartust ja võtan sümboolselt ja solidaarselt ka selle kange lonksu.