Nagu paljud teised, nii ootas ka kriisist räsitud muusikavaldkond eriolukorra ajal, kas ja kuidas otsustab riik raskel ajal sektorit aidata. Tänaseks on mitmed kriisiabi voorud avanenud ja ka sulgunud, paljud on oma kahjudest ja vältimatutest kuludest teada andnud ning on ka neid, kes avastasid, et erinevate piirangute ristarvestuses nemad justkui kuhugi ei kvalifitseerugi.

Kui muusika 13. märtsil eriolukorras katkes, jäid mõned tooli puudumisel küsival pilgul ja kukalt kratsides seisma. Käivitunud aruteludest selle üle, kes “sees” ja kes “väljas” ning kas õigusega või ebaõiglaselt, kerkib esile märksa filosoofilisem küsimus: millist väärtust keegi muusikasektoris loob ja kuidas me sellest valdkonna ja ühiskonnana mõtleme.

Suures pildis tuleb möönda, et muusikutel ja muusikaettevõtjatel läks ju hästi. Ühest küljest aitab kriisioludes suurendatud mahus ja eritingimustel jagatav loovisikutele suunatud loometoetus ja ka erakorraline Kultuurkapitali voor. Korraldajatele, asutustele ja teistele ettevõtlikele tegijatele avas Kultuuriministeerium (KUM) kaks kriisiabi vooru, millest üks suunatud neile, kes on juba KUM-i voorudest või eelarvest toetatud (1,8 mln), ning teine neile, kes seni pole toetust saanud (2,2 mln).

Arvestades, et eriolukorra esimestel päevadel oli kultuuriministri sõnum suunatud vaid riigieelarvelistele asutustele, kinnitades, et kaotatud omatulu saab hüvitatud, vältimaks kultuuritöötajate koondamisi, on 2,2 miljoni euro jagu kriisiabi suunamine kõigile neile muusikaettevõtjatele, kel varem pole põhjust (kuna turg toimib) või õnne (kuna komisjon ei pidanud väärtuslikuks) toetust küsida ja saada, ajalooline samm, mis võib kõneleda isegi kultuuripoliitilise paradigma muutusest. Eelnevale võib veel lisada tööturu meetme ning ka EAS-i programmi väikeettevõtetele kriisist tekkinud kahjude hüvitamiseks, mida mõned muusikaettevõtjad ka kasutada said.

Eriolukord on lõppenud, kuid muusikavaldkonna toimimist mõjutavad piirangud sündmuste korraldamisele kahanevad järk-järgult. Seega on tegelikult valdkonda tabanud kriisi mõjude kokkuvõtmiseks veel liiga vara. Mis alguses tundus mõõduka keskmaajooksuna, ähvardab nüüd juba järjest kaugemale tulevikku ulatuva ebakindluse varju tõttu kujuneda muusikavaldkonnale maratoniks.

Õigustatud küsimused

Küll aga on eespool viidatud kriisiabi taotlusvoorud nüüdseks juba piisavalt lahti olnud, mõned ka sulgunud (nt KUM), et joonistuks välja, kelleni abi jõuab ja kelleni mitte. Iseäranis KUM-i toetus muusikavaldkonnale on võrreldes teiste kultuurivaldkondadega vägagi mitmete tingimuste ja piirangutega raamistatud. Mitmed neist tekitavad õigustatud küsimusi, kuna piirmäärad tunduvad suvalised.

Näiteks peab kriisiabi taotlev juriidiline isik olema tegutsenud vähemalt kolm aastat. Miks nii?

Ometi oleme viimastel aastatel kulutanud hulgaliselt loomemajanduse arendamiseks suunatud vahendeid, et kultiveerida ka uute tegijate tulemist valdkonda. Liiatigi on mitmed neist oma esimeste aastate müügitulu suunanud just investeeringutesse, olgu selleks tehnoloogia soetamine või rahvusvaheliste kontaktide ja ekspordivõimekuse arendamine. Või on mõni juba kogenud tegija alustanud just viimastel aastatel uut ettevõtet, kaasates uusi partnereid ja investeeringuid. Nende tegijate välistamine paljastab seatud piirangute kontekstipimeduse.

Samuti on selgelt probleemne nõue tõendada kahjude tekkimist eriolukorra perioodil, võrreldes käivet eelmise aasta samade kuudega.

Muusikaettevõtlus, iseäranis sündmuste korraldamine ei seisne paljude toodete enam-vähem ühtlases müügivoos, vaid on paljuski väheste, kuid mahukate ja riskantsete ettevõtmiste kulmineerumine mingis väga kontsentreeritud ajahetkes – mõtle kontsert, festival jne. Tõsi, korduvsündmustel on oma rütm ja sesoonsus, kuid paljude jaoks ei ole aastad sugugi vennad. Tänavu aprillis toimuma pidanud sündmusel ei pruugi olla vastet eelmisel aastal, mis võib-olla oli vastava tegija jaoks pigem n-ö vahekuu vmt.

Kõige küsitavam on aga praktiliselt läbiv palgamaksete nõue.

Täpsemalt on kriisiabi praegu suunatud vaid neile, kelle ettevõte on vähemalt mingis mahus maksnud palka ja riigile sellelt vastavad tööjõumaksud. Mõistagi on see tööturu meetme aluseks, mis on igati loogiline, kuid lisaks on see eeldusena ka KUM-i voorus neile, kes pole varem toetatud (ehkki mitte KUM-i voorus toetusesaajatele) ning EAS-i väikeettevõtjate toetusvoorus.

Kõik, kes vähegi tunnevad muusikavaldkonna toimimist, seejuures laieneb sama ilmselt mitmele teisele loomevaldkonnale, mõistavad, et tegemist on igapäeva reaalsust valusalt eirava piiranguga.

Samas on huvitav märgata debatti, mis on kerkinud isegi sektori sees nende vahel, kes on jäänud kõigest välja ning käsi laiutades oma mitte kuhugi kuuluvust nendivad, ning nende vahel, kes leiavad, et kes riigile makse ei maksa, need ongi OÜ-tajad, sahkerdajad ja tegelevad varimajandusega.

Sama diskursust põlistab ka laiem foon: suuremad ettevõtjad, sh vastavate esindusorganisatsioonide kaudu rõhutavad enda panust ühiskonda paljuski töökohtade loomisega ning see on igati loogiline. Töötajale tema töö eest palga maksmine on hea ja õige ning loob töötajale vajaliku sotsiaalse turvavõrgu, kuid eeldab ka ettevõtjalt piisavalt stabiilset tegevusmudelit, mis tagab võimekuse regulaarselt palka ning riigile seonduvaid makse maksta. “Kui ärimudel seda välja ei kanna, siis ära tegele!” kiputakse kiiresti järeldama. Ometi on meil mitmeid tegevusvaldkondi, mis oma eripära tõttu stabiilseid ärimudeleid ei soosi, kus lisaks ärikasumile või selle asemel taotletakse mitmesuguseid sotsiaalseid ja kultuurilisi väljundeid ning turu tõrksuse tõttu toimetatakse mitmeid tegevusvorme kombineerides ja sellest tulenevaid kõrgendatud riske taludes. Kultuuri- ning päris kindlasti muusikavaldkond on üks selliseid.

Kultuurielu tegelik liigirikkus asub alusmetsas

Kultuuripoliitika eesmärgiks on muu hulgas “luua soodsad tingimused elujõulise, avatud ning mitmekesise kultuuriruumi arenguks ja kultuuris osalemiseks” (Kultuur 2020). Ilma väga mitmetahulise vabakutselistest teenusepakkujatest, mikro- ja väikeettevõtjatest, erinevat sorti mittetulunduslikest organisatsioonidest ja eri vormis tegutsevaist loovisikutest moodustuva muusikasektorita ei ole võimalik tagada ei mitmekesisust ega võimalusi kultuuris osalemiseks, näiteks väljaspool Tallinna.

Esiteks on muusikavaldkond kirev ja killustunud, pidevalt arenev mosaiikpilt väga erinevatest žanritest ja skeenedest, mis vastab nii muusikapubliku mitmekülgsele maitsele. Teiseks, muusikaturg on kurikuulsalt ettearvamatu, kus edu on võrdselt keeruline ennustada nii artistiarenduse kui ka sündmuse korralduse seisukohast. Ei ole mõeldav, et kogu muusikavaldkonna korraldab ära üks-kaks asutust ning ettevõtet, kes pidevalt n-ö võitjaid nopivad, iseäranis väljaspool kitsaimas mõttes peavoolu.

Ka suurimatel muusikaettevõtetel ja juba sõltumatu brändiväärtuseni jõudnud festivalidel on järgmise superstaari jaoks vaja, et üksikute latvade vahel vohab rikkalik andest ja ambitsioonidest tulvil alusmets – just siin asubki meie kultuurielu tegelik liigirikkus. Sarnaselt ehk tootvate disaineritega on ka muusikas palju väikseid tegijaid, kellest vaid osadel õnnestub n-ö suurele lavale läbi murda, ja mööngem, et väga palju huvitavat toimubki just niššides.

Kolmandaks on muusikaettevõtluse väärtusahelad komplitseeritud ja koosnevad paljudest vahelülidest, sarnanedes nii ehk enim filmitööstusega, kus iga lõpptoode on väga paljude osapoolte koordineeritud koostöö vili.

Jõuame ringiga tagasi küsimuseni, miks siis paljud muusikaettevõtted ikkagi palka ei maksa. Vastus on, et turu heitlikkus ei soosi stabiilset tulu eeldavat palgatöösuhet ning see on valdkonna tegijatele endile sageli ilmne. Riskid on liiga suured, paljuski on aktiivsus ja tulude tekkimine muusikaettevõtluses ajateljel väga ebaühtlane. Ettevõte, kes ei suuda kiiresti manööverdades teatud perioodidel kulusid kokku tõmmata, ei suuda konkureerida praeguseks välja arenenud märksa paindlikuma teenust pakkuva vabakutseliste võrgustikuga.

Heaks näiteks on suursündmuse professionaalne korraldamine – tõeline kübaratrikk, mille sooritamiseks koonduvad erinevad vabakutselised ja teenusepakkujad vajadusel isegi mitmesajaliseks meeskonnaks, et peale seda muudesse tegevustesse laiali pudeneda. Seda enam, et väga sageli aetakse taga ka kultuurilist tulemust, mitte kasumimarginaali ning rahuldutakse pelga ots otsaga kokku tulemisega. See ei tähenda, nagu poleks meil muusikaettevõtteid, kes turu normaalse toimimise korral suudaks ka püsimeeskondi luua, on ikka.

Palka maksavad võimalusel nii osaühingud kui ka MTÜ-d, kuid sageli ei saa nad seda endale lubada, toimetades niššides, mis kannatavad turutõrke käes, kuid on kultuurilise mitmekesisuse aluseks.

Eesti riik on mikroettevõtlusega tegelemiseks loonud väga paindliku keskkkonna ning ehkki n-ö OÜ-tamine on aeg-ajalt teemaks tõusnud, tuleb siin näha ka väärtusi. Töö olemus ja hõivevormid on maailmas mitmekesistumas, mitte kõik valdkonnad ei soosi pikaajalise ja turvalisust tagava töölepingulise suhtega, vaid toimivad paremini teistel viisidel, nt teenuse pakkumise kaudu. Nende arengutega kaasneb mitmeid riske ning on põhjust rääkida hõivevorme kombineerivate vabakutseliste või sõltumatute töötajate prekaarsusest. Töötaja sotsiaalse kaitse valdkonda on tarvis neist muutustes lähtuvalt edasi arendada.

Kindlasti ei ole mõtet kinnismõttena korrata: kui palgamaksud riigile maksmata, siis ühiskonnale väärtust ei loo! Võiksime proovida ka mikroettevõtluse paindlikkust kinni reguleerida, kuid seda tehes riskime vähemasti kultuurivaldkonnas mitmekesisuse ohtuseadmisega, mida tuleb siis laiema kultuuripoliitika tugisüsteemiga teiselt poolt toestada.

Sedalaadi aruteludes kohtab endiselt väga lihtsakoelisi stereotüüpe. Kui oled asutanud osaühingu, siis järelikult on su eesmärgiks kasum. Oled ratsionaalne homo economicus, kes mõõdab oma tegevust isikliku utiliteedi kaudu ning seega on eeldatav, et kui riik on jätnud kuskile mingid hallalad, siis ilmtingimata kasutad neid, et maksude maksmisest kõrvale hiilida. Teises lavanurgas on süvakultuuri edendav kunstihing ja tipp-professionaal, kes rahast ei mõtle ning kelle universaalseid väärtusi loova ja edasikandva tegevuse ning heaolu tagab (peab tagama!) riik. Selline karikatuur ei ole kunagi reaalsusele vastanud.

Ma ei taha väita, nagu muusikaettevõtluses poleks üldse maksude optimeerimist, sahkerdamist ja igat sorti muud loovat raamatupidamist. Küllap on, nagu igal pool mujalgi, ja sellega tegelevad ka asjakohased asutused. Aga samuti toimetab muusikavaldkonnas hulgaliselt ebaratsionaalse entusiasmiga edendajaid, kes igasuguseid riske trotsides pingutavad, et kuskil mitte-pealinnas mitte-peavoolu muusikat lavale ja ka publikut saali saada.

Tuleb pähe üks teada-tuntud festival, kes MTÜ vormis just seda teeb ning on algusest peale meeskondlikult otsustanud paratamatult hapra eelarvega ettevõtmisest palku mitte välja võtta. Kõik teenivad oma elatise mujalt. Kas peaksime neid nägema palgamaksude maksmisest kõrvalehiilijatena? Või ehk hoopis Eesti kultuurielu rikastamiseks oma aega, energiat ja talenti annetavate eestvedajatena? Praeguses KUM-i voorus jäävad nemad ukse taha ning seda ei saa näha muu kui selge toetusmeetme disainiveana. Kontekst loeb.

Järgmine kord, kui mõnel valdkondlikul ümarlaual jõuab arutelu sinnamaale (ja see alati varem või hiljem jõuab), et ega “iga algatust ei tohi rahaga ära rikkuda” ja et kõige aluseks ja eelduseks on need n-ö säde-inimesed, kes oma vabast tahtest ja taltsutamatust ihast ühiskonnale hüvesid luua on valmis algatama, korraldama ja seonduvaid riske taluma, projekte kirjutama ja neist aru andma ning seda kõike ka ilma palgata, tuues leiva lauale mõne muu päevatööga, siis pidagem seda kõike meeles.

Liiga tihti viitab see “säde” mitte ainult inspiratsioonitulukesele silmis, vaid ka läbipõlemise heledale leegile.

Kui veel ei ole päris selge, siis kinnitan: jah, leian, et palgamakse nõude seadmine välistavaks tingimuseks kriisiabi jagamisel muusikavaldkonna ettevõtjatele on viga.

Maksude maksmine riigile ei ole sugugi ainus viis ühiskonnale väärtust luua ning kõike tuleb vaadata kontekstis. Samas möönan, et esiteks on kogu muusikavaldkonna topeltmeede siiski arvestatav saavutus ja nagu alguses ka viitasin, paradigmaatiline samm kultuuripoliitikas. Mõistkem, et KUM-i ametnikel tuli muusikavaldkonna jaoks neid meetmeid kujundades lahendada mitmemõõtmeline sudoku ja seda väga puudulike andmete tingimustes.

Kui võrrandis on nii palju tundmatuid, on vead lahenduskäigus mõistetavad. Siit tuleb õppida ka muusikaettevõtluse valdkonnal endal. Usaldusväärsed andmed sektori toimimise kohta on elementaarne eeldus, et riigiga alustada vestlust sektori arendamise ja toetamise teemadel, olgu siis kriisi- või ka muul ajal. Täna ei saa me öelda, et muusikaettevõtluse aastakäive on x, müügitulu y ning hõivatuid on z. Me ei tea, palju riigile makstakse makse, palju kontserdikülastajaid ostab pileteid, palju Eesti muusikat müüakse füüsilisel või kuulatakse digitaalsel kujul ning kui suured on ekspordimahud. See tuba tuleb korda teha, kui soovime edaspidi argumenteerida oma valdkonna tähtsust Eesti majanduses tervikuna.

Samuti on möödapääsmatult oluline professionaalne, pikaajaliselt välja arendatud huvide kaitse, mis tähendab esindusorgnisatsioonide võimekust pidada konstruktiivset ja tulevikku vaatavat dialoogi erinevate valitsusasutustega. Kui mõni muusikaettevõtja tunneb end praeguses kriisis hüljatuna, siis tuleb muuhulgas endalt ka küsida, kas kuulud mõnda esindusorganisatsiooni, kelle võimekusse kriisiajal tõhusalt toimetada panustasid läbi oma liikmelisuse ka väljaspool kriisiaega.

Senine kultuuripoliitika põhialuste dokument “Kultuur 2020” on lõppemas ning koostamisel on uus, “Kultuur 2030”. Lisaks töötab Riigikantselei välja suurt strateegilist visiooni “Eesti 2035”. Muusikaettevõtlus peab ise hoolt kandma, et edaspidi ollakse läbi esindusorganisatsioonide olulistes vestlustes laua taga, et kunagi enam ei peaks sellisel määral üldsusele selgitama, miks on ka seda valdkonda vaja üldse arendada ja kriisiajal toetada, ning oma huve aktiivselt esindama. Nii saavad tõenäoliselt ka järgmised toetusmeetmed ja poliitika koostatud sektori eripärasid ja reaalsust arvestavalt.

Artikli autor Virgo Sillamaa on Music Estonia tegevjuht ning muusikavaldkonna üks eestvedajaid.

Rubriik “Jazzkaare fookuses” on ajakirja Edasi ja Jazzkaare koostööprojekt, kus tutvustame ja arutleme maailma ja Eesti jazzmuusika trendide üle ning võtame luubi alla põnevad valdkonda puudutavad jazziteemad ja esinejad.