“Ütlen otse välja, et tänasel päeval olen ma nobody ja selle tõttu ma ei oskagi öelda, et kas Sulle võiks pakkuda huvi minuga koostööd teha.” Niimoodi kirjutas oma esimeses kirjas mulle Tokyo olümpial võistlev maastikukrossi rattur Janika Lõiv 12. aprillil 2016.
Nii nagu Janika oli oma esimeses kirjas kõhklev, kuulen ma ikka kahtlusenooti sportlases, kes uurib, kas mul profisportlaste kõrvalt temasuguse algaja või harrastajaga ka on mahti tegeleda. Kui ma end tema kingadesse panen, siis mõistan seda tunnet, aga minu kui treeneri jaoks on kõik sportlased võrdväärselt kaalukad ja mis põhiline – huvitavad. Inimesed ise on põnevad ja toredad, kuid ka mu silmaring saab erialaselt tohutult laieneda, sest ma näen niivõrd laia spektrit erinevaid sportlasi – kuidas nende füsioloogia ja psühholoogia reageerivad erinevalt sarnastele ärritajatele.