Kalamburist Keiti Vilms avab 26. juunil Triigi Filharmoonias heategevusliku näituse “Neuroosiaia kuninganna”, mis toob fookusse vaimse tervise.

“Neuroosiaia kuninganna” võtab ette vaimse tervise sõnavara ja keerab selle kummuli. Kalambuurid on kujundanud graafiline disainer Johannes Naan.

Vaimse tervise mured pole näituse autorile võõrad. Kõik sõnamängud on Vilmsi jaoks isiklikult läbi tunnetatud – raskel ajal on olnud talle abiks just sõnakunst. See on autori esimene sellekujuline näitus väljaspool digimaailma. Keiti Vilms vastas näituse eel mõnele küsimusele. Küsis Kristi Sobak.

Kas tegu on sinu esimese näitusega füüsilises ruumis?

Jah. Ajan oma asja internetis (Facebook, Twitter, Instagram). Olen ikkagi sõnakunstnik, mitte düsgraafiline disainer. Seetõttu usaldasin selle näituse visuaali loomisel Johannest ja tema esimene kavand meeldis kohe. Ta tabas näiteks hästi ära, et need kalambuurid on musta värvi. Aga see ei tähenda, et nad oleksid alati masendavad, kuigi mõned neist tulevad kurvast kohast.

Mille põhjal kalambuurivaliku tegid?

Vaimse tervisega olen isegi kimpus ja selleteemalisi kalambuure on mul kõige rohkem. Kui Triigi Filharmoonia ettepaneku tegi, oli ka küllaltki keeruline periood. Oli koroona-aeg ning see ei ole muidugi uudiseks, et isolatsiooni on inimesel keeruline taluda.

Ütled, et neuroosiaia kuninganna, see oledki sina – miks?

Kõik mu kalambuurid olen mina! Kõik nad on isiklikult läbi tunnetatud. Ma ei saanud noorelt depressiooni põdeda, sest kasvatasin üksi kaht last. Depressiooni põdemiseks peab inimesel aega olema, mul ei olnud. Kui ma lõpuks sain koormust jagada, varisesin kokku. Tuli esimene depressioon ja esimene enesetapukatse. 60 Xanaxit ja 40 unerohtu. Olin koomas, kui mind leiti, ja ärkasin hullumajas. Ma ei teinud suitsiidikatseid tähelepanu pärast, tahtsingi surra.

Teisel korral sain normaalse psühhiaatri, kes mõistis, et mul on vaja puhata. Selgus, et mul on lisaks bipolaarsetele kalduvustele impulsiivne isiksusehäire ja lapsepõlvest sügav hülgamistrauma. Ma ei olnud traumadega tegelenud, vaid lükanud neid kappi peitu. Kui seda kapiust paotada, võib aga kõik kolinal kaela kukkuda. Ma ei ole julgenud sinna eriti veel vaadata. Lükkan seda kogu aeg edasi, aga tean, et pean sellega millalgi tegelema.

Sõnad on minu teraapia,

kirjutan neid asju välja, ehkki mitte teadliku ja tahtliku sooviga end kuidagi ravida, sõnad lihtsalt tulevad, ja enamasti mõjuvad mulle hästi.

Suvi on aedade kuldaeg! Milline aed on neuroosiaed?

Me kõik elame neuroosiaias. Kõigil on traumad ja siseheitlused. Sa ei tea ju kunagi, mis ühe lõbusa inimese sees võib olla. Marju Lepajõegi ütles, mingi minoorne toon peab alati hinges olema, see on edasiviiv jõud. Ma üldiselt ei usalda inimesi, kes on kogu aeg positiivsed. Jätavad kahtlase mulje. Aga see võib olla nendegi viis oma sisemise neuroosiaiaga toime tulla. See ei ole kellegi öelda, kes kuidas oma aia eest hoolt kannab.

Näitus lubab hingevaluvaigistit. Mis on sinu hingevaluvaigisti?

90ndate lõpus, kui olin 16 ning kolisin Jõgevalt Pelgulinna, said minu hingevaluvaigistiks narkootikumid. Elasin geto-elu, nagu tol ajal elati. Hiljem tulid sõnad, luule ja eesti keel. Leidsin kalambuurides väljundi, mis on mu elu muutnud. Nagu Molière’i tegelane ei teadnud, et ta räägib proosas, ei olnud ka mul aimu, et teen kalambuure.

Mind aitas palju Toomas Hendrik Ilves, kes tundis Twitteris ära mu keeleande. Ta julgustas ja on olnud mulle mentoriks. Ja muidugi on armastus hingevaluvaigisti! Olen suhete vahel pendeldanud ja nüüd esimest korda elus turvalises suhtes. Olen ka praegu iseendaga aeg-ajalt hädas, üks maania vaheldub teisega. Õnneks on mul hea abikaasa, kes laseb mul olla mina ise. Pean lihtsalt selgusele jõudma, kes see mina ise on või kas teda üldse on.

Näitus on heategevuslik. See tähendab, et külastajatelt tasu ei küsita, kuid kutsud inimesi üles annetama naiste tugikeskustele. Miks?

Tegelen ju kalambuuridega ja populariseerin emakeeltki, aga ehk saab nüüd kedagi sellega päriselt aidata. Tahtsin ennekõike pöörata tähelepanu vaimsele tervisele. Vaagisin ka Peaasi.ee ja Eesti LGBT Ühingu vahel, kuid valisin lõpuks naiste tugikeskused. Ka eelmise aasta Triigi Filharmoonia näitusel kutsuti annetama just naiste tugikeskustele. Nüüd luuakse annetuste abil eraldi psühhiaatrilise abi fond. Olen ise lapsepõlves kasuisa vaimse terrori all kannatanud ja hiljem olnud vägivaldses suhtes. Mina ei osanud abi otsida. Aga loodan, et kui räägin sellest avameelselt, on see julgustuseks kellelegi, kes abi vajab.

Kalambuurinäituse külastamine on tasuta, kuid Keiti Vilms kutsub külastajaid üles toetama annetusega naiste tugikeskusi psühhiaatrilise abi võimaldamiseks. Paljud tugikeskustesse jõudnud naised vajavad kogetuga toimetulekuks psühhiaatri tuge, kuid riiklikult rahastatud vastuvõttude järjekorrad on erakordselt pikad. Vastuvõtt erapraksises on aga sageli liiga kallis nii abivajajale kui teda aitavale tugikeskusele.

Näitus “Neuroosiaia kuninganna” on avatud Triigi Filharmoonia hooaja lõpuni.