Teate, millest mul nn. lumehelbekeste ajastul kahju on? Kaotsiläinud huumorist. Naljast. Elurõõmust. Iseenese mitte nii kohutavalt tõsiselt võtmisest. Selle kõigega seotud vabadusest.
Hindan väga kunstivormi nimetusega stand-up. Püstijalakomöödia. Kui me vaatleme selles kunstivormis inglise keelses kultuuriruumis domineerivaid trende, siis mida me näeme? Täheldame üha enam ideoloogiliselt laetud poliitkorrektset pingutamist, kus nali peab jääma väga kindlatesse piiridesse ning seetõttu on nalja punchline ja see, kellel kulul nalja tehakse, väga lihtsalt etteaimatavad. Huumor/satiir on kontseptsioonidena ohus, sest „lumehelbekesed“ ja „sotsiaalse õigluse sõdalased“ on oma solvumisest teinud valuuta, oma hüsteeriast privileegi ja oma totalitarismiihalusega narratiivist standardi. (Tahtmatult) vastaspoolele sattunud pritsivad kaitseasendist aga küünilist mürki, millel samuti kipub huumoriga üha vähem pistmist olevat.