Ilmar Raag: kas poliitiline korrektsus on surnud?

Audrey Hepburn I Foto: skeeze, Pixabay, CC

Jah, on küll. Tänase seisuga on vähemalt Eestis kultuurisõjad jõudnud kaevikusõja staadiumi, kus keegi ei oma moraalset hegemooniat, et kogu ühiskonnas kehtestada poliitilise korrektsuse reegleid. Üks osa sõnavabadusest on päästetud, ent samas vaaguvad hinge rahumeelsed kombed. Kui ma 15 aastat tagasi kirjutasin artikli poliitilise korrektsuse vastu, siis täna mu süda ei täitu rõõmust. Pigem olen segaduses.

Muidugi oleneb poliitilise korrektsuse debatis kõik sellest, kuidas me seda nähtust defineerime. Tegemist ei ole millegi objektiivsega nagu surm või Toompea loss, vaid väga subjektiivse ühiskondliku kokkuleppega. Veel hiljuti võistlesid kaks suurt koolkonda. Üks koolkond defineeris poliitilist korrektsust pigem neutraalsuselt kui sellistest väljenditest hoidumine, mis võiksid kahjustada või solvata ühiskonna nõrgemaid gruppe. Teine koolkond aga defineeris seda läbi võimu kuritarvituse ja sõnavabaduse piiramise. Väga huvitava illustratsiooni just sellele viimati mainitud käsitlusele andis Torontos regulaarselt peetavate Munki väitluste poliitilisele korrektsusele pühendatud väljaanne käesoleva aasta mais. Jordan Peterson taandas kogu poliitilise korrektsuse teema vasakpoolse ideoloogia ründamisele ja Stephen Fry omakorda sõnavabaduse ahistamisele. Usun, et nende teemärkide vahel leiame ka enamiku hiljutisi eestimaiseid käsitlusi.

Poliitilise korrektsuse kirev ajalugu

Kummatigi on mul kiusatus ajas korraks tagasi minna. Täiesti subjektiivselt meenutaksin kõigepealt viktoriaanlikku Inglismaad, kust on pärit suur osa seda kramplikkust, mis veel tänagi iseloomustab britilikkust. Selle aja piirangutes tajuti juba tol ajal suuri pingeid, mida tänane lugeja leiab kummalisena Jane Austini romaanidest. Aga just sellest ajast näib pärinevat karikatuurne soovitus kõneleda ilmast, et mitte oma vestluskaaslast mõne muu kitsikusse ajava teemaga solvata. Igal juhul defineerus norm läbi konservatiivse protestantismi, mis omakorda andis näo kõigile protestijatele Oscar Wilde’ist kuni sufražettideni.

Loomulikult ei olnud lõpuks tegemist ainult Inglismaaga. Sarnaseid lugusid võib leida nii USA-st, Prantsusmaalt, Saksamaalt kui ka Eestistki. Näiteks lugedes vanadest Eesti ajalehtedest hukkamõistust, mida teenis möödunud sajandi alguses vabaabielu, võib näha, et konservatiivsel moraalil oli oma tubli pinnas igal juhul olemas. Just sedasorti hegemooniat ründas Michel Foucoult hiljem, kui ta rääkis võimu jõust kehtestada keelekasutuse reegleid, mis alati teenib tugevama poole huve.

Huvitava kõrvalpõike toob aga vene kommunistide saaga. Kui vene sotsiaaldemokraatide partei juba 1902. aastal lõhenes, siis võib Lenini teostest leida suurel hulgal rünnakuid lõhes „valele poolele“ jäänud seltsimeeste aadressil. Esialgu lihtsalt poliitilise väitlusena alanud teema viis aga pärast Nõukogude Venemaa loomist massiliste hukkamisteni. Õige parteilise joone äratundmine ja poliitiliselt korrektne käitumine muutus otseselt elu ja surma küsimuseks. Tunnistagem, et 1937. aastal oli Moskvas enda tunnistamine sotsiaaldemokraadiks palju ohtlikum, kui 70 aastat hiljem seksistlikke naljade tegemine USA telekanalites.

Moodsa tähenduse poliitilisse korrektsusesse tõi Ameerikas ilmselt Hays’i kood, millega kehtestati 1934. aastal Hollywoodi filmidele moraalinormid.

Põhjuseks oli ühelt poolt konservatiivsete ringkondade rünnakud moraali laostava meelelahutuse vastu ja teiselt poolt filmiprodutsentide hirm, et kui Hollywood ise midagi ei tee, siis hakkab riik neid päriselt tsenseerima. Selle tulemusena valmiski Katoliikliku Liiga nõuannete järgi kirjutatud eneseregulatsioon.

Poliitiline korrektsus tähendas seega kodurahu huvides sõlmitud ühiskondlikku kokkulepet eneseväljenduse küsimustes.  Ehkki Hays’i kood hiljem lagunes, kohtab sarnaseid reegleid veel tänagi. Üks levinud tuletis räägib „kogukonna standarditest“, millega meedia peab arvestama.

BBC näiteks on sedastanud  just kirjutamata “kogukonna standaritele” tuginedes, et enne kella 21.00 peavad kõik telesaated olema vaadatavad laste poolt ja ei tohi seega sisaldada ebasobivat sisu. Kuulus oli ju ka Ameerika jalgpalli superkarika 2004. aasta teleülekanne, kus paljastus Janet Jacksoni rind, mille tagajärjel Föderaalne Kommunikatsioonikomisjon trahvis telekanalit CBS 550 000 dollariga.  Umbes samasse aega jääb tuntud ameerika koomiku Georg Carlini avaldus: „Poliitiline korrektsus on fašism, mis teeskleb kombeid.“

Moodsa poliitilise korrektsuse vasakpoolsed kalded

Palju üldisema suuna algatas Allan Bloomi 1987. aasta raamat: „Ameerika vaimu sulgemine: Kuidas kõrgharidus reetis demokraatia ja muutis tänaste üliõpilaste hinged vaesemaks“[1]. See teos avas kriitika traditsiooni, mida tänapäeval on jätkanud nii Jordan Peterson, kui ka Eestis Hardo Pajula, kes süüdistavad akadeemilist maailma kitsarinnalises vasakpoolse maailmavaate pealesurumises. See tähendab, et kui veel enne 1970ndaid aastaid kehtestas standardeid parempoolsem konservatiivne maailmavaade, siis eriti pärast Kodanikuõiguste (Civil Right Movement) ja naisõiguslaste liikumiste edu, on pendel vähemalt osaliselt nihkunud vastassuunas. Päris üheselt ei saa probleemile kaikaga lajatada, sest poliitilise korrektsuse sisse on mahutatud üheaegselt võrdse kohtlemise ideoloogiat, mis on puhas võimuküsimus ja samal ajal tegeleb poliitiline korrektsus endiselt ka moraali küsimustega.

Tõde on päris kindlasti see, et poliitilise korrektsuse (liialduste) vastu on teravalt sõna võetud juba aastakümneid, nii et sellest kriitikastki on saanud omamoodi moevorm, mis sunnib unustama reeglite kehtestamise algseid põhjuseid.

Võtame näiteks USA politseifilmide probleemi. Valides kuritegevust käsitlevatesse filmidesse näitlejaid, peavad produtsendid ühest küljest mõtlema vaatajale, kes tahab ekraanil näha endasugust sümpaatset kangelast ja teisalt mõeldakse palju ka sellele, kuidas ekraanil nähtu ei süvendaks stereotüüpset etniliste gruppide sildistamist. Tulemuseks on olnud palju naeruvääristatud politseipaare, kus üks tegelastest on valge ja teine tingimata must. Meenutagem kasvõi filmi „Surmarelva“, kus Mel Gibson mängis koos Danny Gloveriga politseinikke, kusjuures must politseinik oli kujutatud korraliku pereisana ja valge politseinik seevastu alkoholiprobleemides poolenisti asotsiaalina. Kas selles on rohkem soovi mängida stereotüüpsete ettekujutustega või poliitilist korrektsust, ei ole lõpuks isegi tähtis. Tähtis on see, et taolist ikonograafiat on märgatud.

Terrorism ja sotsiaalne vastutus eskalatsiooni ees

Kuid võtame võrdluseks ka terrorismiohuga seotud kommunikatsiooni. Pärast terrorrünnakut suureneb oluliselt oht, et reaktsioonina esimesele rünnakule võivad rünnaku alla jäänud massid kättemaksuks karistada ka süütuid. Terroristide osakaal oma etnilises või religioosses grupis jääb üldjuhul alla 1%-i. Terroristide deklaratsioonid kujutavad oma tausta alati laiemalt kui see tegelikult on.

Salafistid väidavad, et võitlevad kõikide moslemite eest, vasakradikaalid väidavad, et võitlevad kogu maailma proletariaadi eest jne.

Rünnatud ja hirmunud kogukond ostabki tihti selle retoorika ja on valmis näiteks karistama kõiki moslemeid. See aga käivitabki terroristide soovitud eskalatsioonispiraali.

Mingi vähemusgrupp, kes tajub oma tõrjutust ja diskrimineerimist, reageerib omakorda vimmaga, mis teeb nende seast värbamise lihtsamaks. Kui sulle ei anta tööd või ei taheta üürida korterit, sest sa oled „see teistsugune“, siis tekib sul paratamatult hirm ellujäämise pärast. Vargus on kõige lihtsam, aga mitte kaugel ei ole röövimine ja siis suurem vastuhaku ideoloogia.

Taolise languse eskalatsiooni vältimiseks on muuhulgas leitud, et politsei krimiuudised ei peaks sisaldama informatsiooni, mis otseselt ei defineeri kuritegu. Näiteks rahvus või rass on kokkuvõttes väiksem faktor, kui haridustase, töökoht või sissetulek. Kui ütleme, et eestlane pani Soomes toime korteriröövi, siis tegelikult on otsustavaks hoopis see, et korteriröövi pani toime keskharidusega ametlikult töötu mees. Kõrgharidusega hambaarst, kes on samuti eestlane, paneb korteriröövi toime tunduvalt väiksema tõenäosusega.

Kui nüüd mitmel pool maailmas kehtib reegel, et kurjategija rahvust ei mainita, siis on sedagi nähtud mõttetu poliitilise korrektsusena: „Mida ma varjame? Me ju kõik teame, et vanglad on enamuses täis neegreid, (latiinosid, venelasi, araablasi jne). Nad lihtsalt ei tahagi tööd teha. Lõpuks „Allahu akbar“ hüüavad ikkagi pigem araablased, kui töötud eestlased.“

Antud dilemma puhul jääb ühele poole kaalukausile kuritegeliku spiraali tõenäosuse vähendamine ja teisele poole sõnavabadusega polsterdatud veendumus, et seda tõenäosust ei olegi võimalik vähendada.

Ja kuidas jääb siis elementaarse eetikaga?

Viimane poliitilise korrektsuse aspekt on selle samastamine viisakuse ja eetikaga. Näiteks kujutame ette Jüri, kes teab, et naistele ei meeldi võrdlus prostituutidega, aga kuna tema elu kibe kogemus on näidanud naiste müüdavust, siis ütleb ta ka Marile otse: „Kuna kõik naised on litsid, siis oled ka Sina lits.“ Arvata võib, et Jüri ei ürita Mari meelitada, sest ta on teadlik naise suhtumisest prostitutsiooni. Kummatigi toob Jüri õigustuseks sõnavabaduse. Selle kahtluse alla seadmine olevat üks poliitilise korrektsuse nürisünnitistest. Küsimus on ju tahtes. Jüril on tõepoolest soov alandada Mari.

Sellisel juhul taandub kõik küsimusele, kuidas me suhtume alandamisse ja mitte poliitilisse korrektsusesse.

Tänase seisuga on Eestis üldsusele üsnagi teada mitmekülgselt defineeritud poliitilise korrektsuse poolt- ja vastuargumendid. Samas tõestas kasvõi hiljutine Postimehe Eesti elanike hirmude uuring, et ühiskonnas ei ole monopoolset hirmu ja vastanduvad grupid kardavad erinevaid asju. Meil on riigikogus vähemalt pooleteise erakonna jagu avaliku elu tegelasi, kelle firmamärgiks on „poliitiline ebakorrektsus.“ Tulemuseks on, et poliitiline korrektsus kui kogu ühiskonda siduv kokkulepe Eestis enam ei toimi. Poliitilise korrektsuse eelduseks on see, et eksisteerib ühiskondlik konsensus või mingi sotsiaalne grupp, kellel on piisavalt võimu, et kehtestada norme. Eestis ei ole meil ei ühte ega teist praegu.

Kui mõnes ajalehes või telekanalis on „kogukonna reegleid“ tõlgendatud ühtemoodi, siis sotsiaalmeedia kaasabil on neidsamu reegleid tõlgendatud ka risti vastupidiselt. Isegi Facebooki reeglid on praeguses seisus vaid ühe firma sõnakasutuse tavad, mis ei kehtesta reegleid näites „Objektiivile“. Iial viimase umbes 80 aasta jooksul ei ole ühiskonna polarisatsioon olnud suurem kui praegu.

Seega, faktiliselt on poliitiline korrektsus surnud ja selle asemele on asunud erinevate eetikakogumite arhipelaag. Kas me siit enam kontinendile tahame, see on juba lugeja otsustada.

[1] Allan Bloom „The Closing of the American Mind: How Higher Education Has Failed Democracy and Impoverished the Souls of Today’s Students „ 1987

Ilmar Raag

Ilmar Raag

Ilmar Raag on otsija ja filmilavastaja. Aga ta on olnud ka Riigikantselei Strateegilise kommunikatsiooni nõunik, kus ta tegeles peamiselt kriisikommunikatsiooniga. Loe artikleid (16)