Ilmar Raag: äärmuse saatanlik olemus

Jacob Peter Gowy maal "Ikarose lend" I Foto: Wikipedia

Lennukis, mis tõi mind Kesk-Aafrika Vabariigi missioonilt tagasi Eestisse, püüdsin vastata küsimusele, mida ma sellelt reisilt õppisin. Umbes nii, et „Kui sa ei suuda kontrollida omaenese kogukonna äärmusi, saad sa igal juhul kaose.“ Veidi edasi mõeldes, meenus ootamatult Ikarose müüt. Ja korraga tekkis tunne, nagu oleks üks maailma suurtest seaduspärasustest avanenud. Te veel ei aima? Mis ühendab Ikarost ja kaost?

Ikarose müüt räägib meile loo noormehest, kes tahtis isa valmistatud tiibadega lennata päikeseni, aga kuna päikesele liginedes hakkas sulgi kooshoidev vaha sulama, siis kukkus Ikaros merre ja uppus. See lugu on ajaloos saanud vastukäivaid tõlgendusi. Romantiline oli ju ülistada nooruse tulisust, mis hoiatustest hoolimata aina püüdles kõrguste ja absoluudi poole.  Sellest ajast saadik on inimeste kultuurides loendamatul hulgal lugusid, mis kõik ülistavad mõtet, et oma unistustes tuleb minna lõpuni. Toksige Googlisse sõnad: „Never give up“ ja te näete, et vastuseid tuleb tuhandetes.

Liigne vabadus on kurjast?

Ja ometi on meie mõtteloos ka täpselt vastupidiseid arutlusi. Kui Ikaros oleks purtsatanud maksiimi: „Vabadus või surm, sest vähemaga me ei nõustu!“ siis filosoofid pigem hoiataksid, et liiga suures annuses hakkab vabadus iseendale vastu töötama. Absoluutne vabadus kõigile ei tööta. Võtame näiteks alguses midagi triviaalset. Ma ei saa keset linna autoga üle ristmiku kihutada täpselt siis, kui mina seda tahan, sest võimalik on, et ka keegi teine soovib täpselt samal ajal oma absoluutset vabadust kasutada. Tulemuseks saame laibamere ja mitte ristmiku või vabaduse. Täpselt samamoodi ei saa ma jalutada linnas ja siis järsku otsustada, et mulle meeldiks võib-olla elada majas, mis järsku silma torkas. Kui ma jalaga ukse lahti löön ja nõuan, et senised elanikud jalga laseksid, sest nüüd hakkan hoopis mina seal elama, siis ei pruugi nemad minu vabadusega sugugi nõus olla. Absoluutne vabadus viib sellisel kujul kõige tugevama rusika ülemvõimuni, kus enamus näeb oma vabadust ahistatuna. Umbes selline on vabaduse olukord näiteks nendes põhikooli klassides, kus klassi mitteformaalne liider kehtestab ennast puhtalt füüsilise soorituse abil. Siit aga koorub kummaline reegel.

Inimeste ühiskonnas  naudib igaüks suurimat vabadust siis, kui igaüks oma vabadust veidi kärbib. Ehk nõustub reeglitega.

Veel üldisem reegel ütleb, et iga idee hakkab oma äärmuses iseendale vastu töötama. See tähendab, et liikudes mööda reeglite loogikat, jõuame ühel hetkel olukorrani, kus keegi ei tunne ennast vabana. Järelikult saab ülimaks kunstiks mingi tasakaalu hoidmine. Loodus pakub selle väite  illustratsiooniks mitmeid näiteid. Soojus. Kui soojust on liiga palju, siis me põleme ära, aga kui seda on liiga vähe, siis külmume surnuks. Kiirus. Kui ma seisan, siis ei liigu ma edasi, kui ma aga liigun liiga kiiresti, siis ilmselt ei peaks mu konstruktsioon vastu, ma puruneksin, teeksin avarii või midagi sarnast, nii et ma lõpptulemusena jälle seisaksin.

Tuleme aga vabaduse juurde tagasi majandusvaldkonnas. On olemas liberaalne arusaam, et vaba turg tagab kõige kiirema majanduskasvu. Samas juba Adam Smith sai aru reeglitest. Täna ei ole meil ühtegi liberaalse majandusega riiki, kus samaaegselt ei tegutseks midagi konkurentsiameti laadset, mille ülesandeks on teatud majandusvabadust piirata, et alles jäänud vabadust saaksid nautida võimalikult paljud ettevõtjad. Konkurentsireeglite puudumisel tekib ju oht, et mõni ettevõte jõuab oma kasvu unistustes monopolini, kus ta hakkab teistele hindu dikteerima ja vabadus on jälle kadunud.

Võrdsuse äärmuslus on samuti kahjulik

Vabaduse põhimõtte üheks vastandiks on sotsiaalses mõttes peetud võrdsuse printsiipi. Aga seegi ei tööta hästi oma liialdustes. Majanduse vallas on heaks näiteks Nõukogude Liidus toimunu. Jätame isegi kõrvale selle, et reaalselt ei olnud Nõukogude Liidus kõik võrdsed, vaid tegelikult eksisteeris nomenklatuur, kelle elustandardid oli täiesti teistsugused, kui tavalisel kodanikul. Hoopis huvitavam on muutus, mis toimus töö eetikas sel hetkel, kui enamikele inimestele öeldi, et nende sissetulek oluliselt ei sõltu tehtavast tööst. Kõik peavad ju enam vähem võrdselt vaesed/rikkad olema.

Esimese asjana tekib nähtus nimega „praak“.

Seejärel venivad tähtajad. Kaheksakümnendate aastate lõpul vapustas Saaremaad tolleaegse piimakombinaadi direktori ootamatu novaatorlus, kui ta muutuste tuules pakkus mingi tootmishoone ehitajatele: „Teie plaan näeb ette ehitada see maja kuue kuuga, aga kui te ehitate selle kolme kuuga, siis ma maksan teile ikkagi kuue kuu palga.“ Loomulikult ehitatigi see maja kohe kaks korda kiiremini ja ehitajad said oma aja kohta ulmeliselt kaks korda suurema kuupalga. Aga see tekitas ka küsimuse, mida need ehitajad siis tavaliselt tegid läbi kogu nõukogude aja, kui neile taolisi motivaatoreid ei pakutud? Majandusliku võrdsuse poliitika äärmus toob kaasa huvi puuduse töö vastu. Toob kaasa „defitsiidi“ ja lõpuks mahajäämuse.

Kas siis võrdsuse taotlemine on lõpuni saatanast? Ei ole. Skaala teises otsas olev äärmuslik ebavõrdsus tekitab samuti ühiskondades pingeid. Üheks kõige selgemaks migratsiooni põhjuseks on migrantide arusaam, et nende kodus on elu tunduvalt halvem, kui seal kusagil mujal. Kui Eesti nutab, et iseseisvuse ajal on 15% elanikkonnast välja rännanud, siis peamiselt ikkagi usust, et mujal saab paremini ära elada. Kui taoline ebavõrdsus on riigi sees, siis istub see riik kogu aeg püssirohu tünni otsas, sest „ükskord prahvatab vimm.“

Rahvusriik vs. globaliseerumine

Tänaseks hetkeks me oleme juba näinud, et globaliseerumine ei tööta identiteedipoliitika mõttes. Suurem osa inimühiskonnast ei oska elada väljaspool teatavat grupikuuluvust. See tekib vajadusel kasvõi spontaanselt, aga see tekib igal juhul. Ma isegi ei oska globaliseerumist enam karta, sest me oleme tänaseks näinud, et identiteedi tasandil ei ole võimalik sotsiaalselt konstrueerida ilma kogukondliku kuuluvuseta inimesi. Tõsi, inimesed ei pruugi oma juhtivaks identiteediks alati valida rahvust. Miks?

Ka rahvusriigi äärmus hakkab iseenda loogikale vastu töötama.

Rahvuse verepuhtuse nimel suletuse valimine toob kõige leebemal viisil kaasa ristabieludest tulevate pärilike haiguste võimendamise. Tõenäolisemad on aga erinevad sotsiaalsed konfliktid, sest suletud rahvuslus eksisteerib läbi vastandumise teistele gruppidele. See tähendab vastaste ja konfliktide otsimist. Ja lõpuks tähendab see verest tühjaks jooksmist, sest avatud maailmas tahavad meie järglased suuremaid võimalusi kui kindlusena kõrguv suletud rahvuslus.

Minu enda jaoks on kõik selge. Ma olen eestlane ja suren eestlasena, sest muud valikut mul ei ole. Aga ometi sean inimlikkuse põhimõtte kõrgemale rahvusest. Räägin „aukartusest elu ees.“ Kui ma peaksin kahte mõrtsukat kohtlema erinevalt ainult seepärast, et üks neist on eestlane, siis sellega ma ei oleks nõus.

Seega, nii nagu vabaduse puhul, nii näeme ka rahvusriigi, keele ja kultuuri puhul, et nende maksimaalne elujõud toimib ainult teatud verevahetuse ja avatuse tingimustes.

Ja nüüd jõuame kõige keerulisema küsimuseni: „Kas tasakaalu otsimine ise ei võiks muutuda selliseks absoluutseks põhimõtteks, mis võib äärmusesse jõudes kahjulikuks muutuda?“ Jah, teoorias päris kindlasti. Praktikas ei ole aga vist leitud paremat põhimõtet kui see, mille peale tuli Charles de Montesquieu – võimude lahususe põhimõte. Me peame lubama süsteemi, kus meile vastanduvad jõud meid korrigeerivad.

Oluline on see, et tasakaal on kui sinilind, mille poole püüelda, aga mida iial kätte ei saa. Tunduvalt halvem oleks ju see, et me jõuamegi mõne loogikaga päris äärmusesse. Ja siis on tulemuseks Kesk-Aafrika Vabariik.

Ilmar Raag

Ilmar Raag

Ilmar Raag on otsija ja filmilavastaja. Aga ta on olnud ka Riigikantselei Strateegilise kommunikatsiooni nõunik, kus ta tegeles peamiselt kriisikommunikatsiooniga. Loe artikleid (14)