Saun on koht, kus ei pea kellelegi midagi tõestama, saab olla lihtsalt see, kes sa oled ja see on piisav. Olla seal tumedas ruumis paljalt, see on kosmos, emaüsk, ütleb saunakultuurist filmi teinud režissöör Anna Hints. Saun on eraldi sakraalne aegruum, kust lahkudes pole sa kunagi samasugune kui sisenedes. Anna Hintsiga vestles Raul Oreškin.
Anna Hintsi uue ja esimese täispika dokumentaalfilmi “Savvusanna sõsarad” keskmes on suitsusaun ja naised ning nende isiklikud pihtimused. Filmitegemise protsess on kestnud viis aastat ning järgmisel aastal peaks film kinodes linastuma. Anna ise on valmivat filmi iseloomustanud järgmiselt: “Savvusanna sõsarad” räägib sellest, kuidas naised pesevad suitsusauna sakraalses hämaruses maha oma kehadesse kuhjunud häbi. Pihtides teineteisele kõige intiimsemaid ja häbiväärsemaid lugusid, moodustub suitsusauna sõsarkond, kes üksteist toetab läbi nutu ja naeru. Juba sajandeid on suitsusaunades sünnitatud ja surnuid pestud, ravitsetud haiget keha ning hinge. Suitsusauna peetakse pühaks paigaks, kus inimese keha nagu ka hing puhastuvad. Hämar suitsune ruum toimib pihitoolina, kus jagada lugusid, mis muidu rääkimata jääksid. Kagu-Eesti maagiline ja siiani elus suitsusaunakombestik kuulub UNESCO inimkonna vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja ning on seega ka maailmas unikaalne keskkond.