Jüri Ratas ei ole mingi imeinimene. Ta on inimene nagu kõik teised, mis sest et keskmisest vähe võimukam. Kõik vaatavad, kust saab tasuta sööke-jooke, alates pensionärist näituse avamistel kuni Soome peaministrini perehommikutel.
Eesti Ekspress tõmbas hiljuti lina koos jookidega ekspeaminister Jüri Ratase laualt, selgus, et peaministri auto oli nagu minibaar, ainult täismõõdus pudelitega. Kulud söögile ja joogile olid Ratasel üldse ohtrad ja ega siis peaminister pea ninaesise eest ise oma palgast maksma, ma võin maksumaksjana vabalt välja teha, letsgoo. Ma ei trügi isegi seltskonda.
Ja mis mõttes arstile lilli viia oma rahast? Ole sa siis peaminister või koristaja. Milleks on tööandja? Ma pole ammu arstil käinud, sest mis ma ikka lähen end üle mõõtma, kui on koroona-aeg, aga muul puhul lilli olen küll lolli peaga ise ostnud. Hei, tööandja Janeck? Või kas teil siis pole nii, hea kuller või iduärinaine, et firma maksab lilled, kui on sündmus?
Järgmisena saabus uudis, et Soome peaminister Sanna Marin kasutab riigi raha enda ja pere hommikusöökide jaoks. Nüüd meenus ka mõne kuu tagune lugu sellest, kuidas Iisraeli peaminister Benjamin Netanyahu vedas pere musta pesu välisreisidele kaasa, et vee või ma ei tea mille kulu jääks isegi mitte Iisraeli riigi, vaid muude maade kanda. See on rehepapluse uus tase, ja väljaspool nähtuse kodumaad.
Annaabi.ee ütleb, et rehepaplus tähendab omakasupüüdlikkust, sümboliseerib kasuahnust, aga samas on Rehepapp ka positiivne, sest ta on nutikas ja julge, ei kaota hädas pead, vaid saab igast raskusest leidlikult jagu. Andrus Kivirähk on öelnud, et ta ei kirjutanud nimitegelast tühja koha pealt, vaid eestlaste tavadest ja päriselust lähtuvalt.
Aga kas me peame üldse kõike Rehepapi kaela ajama? Kõik me oleme käinud kõiksugu avamistel ja pidulikel üritustel. Ja mis mõte neil asjadel oleks, kui oleks ainult lint ja kõned, aga pole tikuvõileivakandikuid ja vaba veini? Ka poliitikutele korraldatakse kogu aeg vastuvõtte, kus igasugu ködi on tasuta, sellega harjub ära.
Raamatuesitlustel käies olen märganud mõnda toredat vanatädi, kes võtavad suupisteid salfa sees kaasagi. Paljud konverentsidel ja avamistel käijad teavad nägupidi mitmeid skoorijaid, kes üritustel söömas käivad, ega keegi neid ära ajama hakka. Kõige profimad ajastavad isegi tuleku kõnede lõpu ajaks, et saaks valutumalt laua kallale asuda.
Nooremana käisin isegi näituseavamistel veini joomas ja palju pidusid on tasuta kunstinestest alanud. Ma polnud ainus. Tihti vedasin sõbradki kaasa. Kõik tegid seda, kes kedagi tundsid. Ja kõik tundsid kedagi, või isegi kõiki. Neid boheemlikke avamisi oli üheksakümnendatel iga nelja meetri järel, ürita ainult vältida! Endal oli raha vähe, lauad kultuurisündmustel see-eest lookas. Mõnikord “tohtis” veini kaasagi võtta.
Mitte et ma nüüd püstirikas oleks, aga enam tasuta “väljapanekud” ei ahvatle. Kes see jaksab enam juua nii palju, ja süüa üritaks ka väiksemas, valitud seltskonnas, seejuures roogi, mida olen ise valinud, mitte tingimata juustu ja viinamarju, uuemal ajal siis hummusekorvikesi. Nillimine väsitab ka. Aega niigi vähe ja siis mine veel kuhugi prii võileiva pärast.
See tasuta söögi ja joogi elustiil hakkab ülepea kaduma. Meie palkade juures! Ainult üks asi paneb imestama. Kuidas peaministrid ikka veel viitsivad seda üheksakümnendate stiilis boheemirida ajada.
Valner Valme
Valner Valme on kultuurikriitik. Edasi kultuuritoimetaja, Areeni podcast'i "Muusikanõunikud" liige, elektroonilise muusika saate "Lift" (IDA Raadio) juht. Loe artikleid (252)
