Kuidas eristada kutsumuspoliitikuid ja elukutselisi poliitikuid? Kuidas distsiplineerida karjeriste ja põhimõttelagedust?

“Poliitika tähendaks seega meie jaoks püüdlust võimus osaleda või võimu jaotamist mõjutada, toimugu see riikide vahel või siis inimgruppide vahel mingi ühe riigi piires. See vastab suures osas ka keelekasutusele.  Kui mingi küsimuse kohta öeldakse, et see on „poliitiline” küsimus, mõne ministri või ametniku kohta, et ta on „poliitiline” ametnik, ning mõne otsuse kohta, et see on „poliitiliselt” tingitud, siis mõeldakse selle all alati, et võimu jaotamise, võimu säilitamise ja võimu muundamise huvid on sellele küsimusele vastamisel otsustava tähtsusega, tingivad selle otsuse või määratlevad vastava ametniku tegevussfääri. Kes tegeleb poliitikaga, see taotleb võimu – kas vahendina teiste eesmärkide (idealistlike või egoistlike) saavutamiseks või siis „selle enese pärast”: et nautida, mida võim annab.” (Max Weber, Müncheni Ülikoolis 28.01.1919)

Õigupoolest polegi neile saja aasta eest kõlanud mõtetele mitte midagi lisada. Võime kurbusega nentida, et samuti kui sajandi eest Saksamaal, kehtib Max Weberi määratlus ka sajaga edasi kihutavas Eesti Vabariigis AD 2019. Ainsaks lohutuseks siiski matemaatika, et poliitikud jagunevad kolme liiki: ühed naudivad seda, mida võim annab, teised teostavad võimu abil egoistlikke ja kolmandad idealistlikke eesmärke. Kui pidada viimast kõige isetumaks, altruistlikumaks liigiks, siis näeme, et proportsionaalse valimissüsteemi korral on nemad paraku igaveseks ajaks opositsiooni määratud. Kahel teisel liigil on palju lihtsam omavahel kokku leppida ja võimu nimel koalitsioone teha. Aga seda olulisem on nende olemasolu, sest tugev opositsioon on demokraatia toimimise fundamentaalne alus ning erandkordadel moodustab just selline opositsioon võimukeskme.

Indrek Tarand

Neljandat põlve demokraat, kolmandat põlve Tartu Ülikooli vilistlane, teist põlve Eesti presidendikandidaat ja endine Euroopa Parlamendi liige. Loe artikleid (3)