Indrek Tarand: poliitika kui kutsumus ja kui elukutse

Indrek Tarand

Kuidas eristada kutsumuspoliitikuid ja elukutselisi poliitikuid? Kuidas distsiplineerida karjeriste ja põhimõttelagedust?

Poliitika tähendaks seega meie jaoks püüdlust võimus osaleda või võimu jaotamist mõjutada, toimugu see riikide vahel või siis inimgruppide vahel mingi ühe riigi piires.

See vastab suures osas ka keelekasutusele.  Kui mingi küsimuse kohta öeldakse, et see on „poliitiline” küsimus, mõne ministri või ametniku kohta, et ta on „poliitiline” ametnik, ning mõne otsuse kohta, et see on „poliitiliselt” tingitud, siis mõeldakse selle all alati, et võimu jaotamise, võimu säilitamise ja võimu muundamise huvid on sellele küsimusele vastamisel otsustava tähtsusega, tingivad selle otsuse või määratlevad vastava ametniku tegevussfääri. Kes tegeleb poliitikaga, see taotleb võimu – kas vahendina teiste eesmärkide (idealistlike või egoistlike) saavutamiseks või siis „selle enese pärast”: et nautida, mida võim annab. (Max Weber, Müncheni Ülikoolis 28.01.1919)

Õigupoolest polegi neile saja aasta eest kõlanud mõtetele mitte midagi lisada. Võime kurbusega nentida, et samuti kui sajandi eest Saksamaal, kehtib Max Weberi määratlus ka sajaga edasi kihutavas Eesti Vabariigis AD 2019. Ainsaks lohutuseks siiski matemaatika, et poliitikud jagunevad kolme liiki: ühed naudivad seda, mida võim annab, teised teostavad võimu abil egoistlikke ja kolmandad idealistlikke eesmärke.

Kui pidada viimast kõige isetumaks, altruistlikumaks liigiks, siis näeme, et proportsionaalse valimissüsteemi korral on nemad paraku igaveseks ajaks opositsiooni määratud. Kahel teisel liigil on palju lihtsam omavahel kokku leppida ja võimu nimel koalitsioone teha. Aga seda olulisem on nende olemasolu, sest tugev opositsioon on demokraatia toimimise fundamentaalne alus ning erandkordadel moodustab just selline opositsioon võimukeskme.

Näide meie oma ajaloost on olemas – Mart Laari esimene valitsus, mis sisevõitluste (idealismi ja pragmatismi paratamatus vastuolus) koorma all murdudes muutus Andres Tarandi valitsuseks. Tõele au andes tuleb idealismina kirjeldada ka Reformierakonna loomist ja esimest valitsusesolekut. Kuid idealismist johtunud lahkumine võimu juurest viis selle erakonna liidri orbanlikule valejäreldusele ja kõik järgnenu on olnud puhas egoism ning hüvede jaotamine.  Vastandpoole tuuma on kehastanud ennekõike Res Publica, Keskerakond enne Jüri Ratast ning loomulikult Villu Reiljan ja teised EKRE liidrid.

Kuid ärgem kaldugem Eesti uuema poliitika-ajaloo radadele. Max Weber eristab selgelt poliitikat kui kutsumust ja kui elukutset. Elukutselised poliitikud elatavad ennast poliitikast ning kutsumuspoliitikud püüavad ühiskonda suunata arengurajale, mis tagaks maksimaalse harmoonia ja stabiilse arengu. Nad ei pea silmas egoistlikke eesmärke, vaid katsuvad järgida väärtusi. Kui paradoksaalselt raske see viimane olla võib, illustreerin mõne näitega.

Väärtuste järgimine on raske

Esiteks: tuntuim naiste õiguste eest võitleja on Eesti Sotsiaaldemokraatlik Erakond. Nende programmi on erinevatel aegadel lülitatud nii soolise palgalõhe ületamise vajadus, katsetatud on naiste kvoote ettevõtete juhatustes seadustada, kirjutamata tavaks valimisnimekirjades on nn tõmbluku meetod ning palju tähelepanu on pühendatud ka lähisuhtevägivalla kärpimisele meie ühiskonnas. Teises väljakuservas tegutsevad teistsuguseid väärtusi omaks pidavad EKRE („27-aastane naine, kes pole sünnitanud, on ühiskonnale kahjulik element!“) ja ekre-light ehk igavene Isamaa (machomehendus peab olema).

Konflikt sünnib justiitsministri lohakas sõnastuses tehtud avalduse pärast, millest võib välja lugeda koguni õigustust naise peksmisele. Riigikogus algatatakse umbusaldus justiitsministrile, mis ähvardab võimulolevat koalitsiooni rebenemisega, mistõttu Reformierakond tavalisest palju kõlavamalt naiste õigusi toetama asub. Kuid umbusaldust ei sünni. Ja just sotsiaaldemokraadid ei hääleta selle poolt, välja arvatud väärtuspõhine Hannes Hanso. Miks nii? Aga sellepärast, et kui valitsus laguneks, peaksid riigikogust lahkuma just naisõigusluse eestkõnelejad, asendusliikmed Marianne Mikko, Barbi Pilvre ja Liisa Oviir. Milline dilemma, kas pole? Ning otsus langetatakse pragmaatikast johtuvalt, mitte kutsumusest lähtudes. Milles siiski sisaldub ka õiglust, sest miks peaks just naiste õiguste eest võitlejaid esimestena karistama parlamendist välja kukutamisega.

Teine näide on Euroopa Parlamendist, kus ma vahetevahel naudin parteiliste diilide teostamisse segaduse tekitamist ja kandideerin juhatusse ilma parteilise toeta.  Kuna ma olen harjunud liikuma üleparteiliselt või siis suhtlema demokraatliku spektri kõikide varjunditega, siis on mul oma toetusbaaski olemas.  Viimati oleksin valimistel võitnud Poola konservatiivi ja Breemeni Ülikooli professorit Krasnodebskit. Kuid ei võitnud, sest minu poolt jäi andmata 175 häält.  Just niipalju liikmeid otsustas jääda erapooletuks (mis on harv nähtus isikuvalimiste puhul). Loomulikult ei varjatud minu eest ka põhjust – „sa oled lakkamatult teinud ettepanekuid parteide rahastamise vähendamiseks!“ Niisiis, milline dilemma, kas pole? Kui ma oleksin tahtnud isiklikku karjääri edendada ja esimese eestlasena ajalukku minna kui EP asepresident, siis oleksin ma kõhklematult pidanud loobuma (ja juba aegsasti) oma sisemisest veendumusest, et erakondadele ei peaks toetusraha maksma või vähemalt peaks seda maksma hulga vähem kui praegu. Aga ma ei ole tänaseni loobunud.

Kolmas näide on raudteest. Siim Kallas liberaalina hoolitses selle erastamise eest Eestis. Ning koos teise „liberaali“ Savisaarega, natsionaliseeris selle mõne aja pärast. Savisaarest on saanud Hundisilma peremees ja Kallasest Viimsi vallavanem. Mis tegelikult peakski olema nn elukutselise poliitiku lagi.

Siinjuures on oluline rõhutada, et tegelikult on selle vastandpaari mõõteskaala konstrueerimine üpriski raske. Sest inimene ise ikka usub subjektiivselt, et just tema on kindlasti poliitik kutsumusest ja etendab näitelaval väärtusi. Ning just väärtuste saavutamise pärast teeb kompromisse, mitte iseenda ametikoha pärast. Ning vastupidi samuti – inimene võib end kergesti veenda, et tema karjäär edenes just väärtuste kaitsel oldud asjaoludel, mitte koalitsioonileppest tulenevalt. Sestap on ka äärmiselt riskantne hinnata kui palju näiteks Eesti Riigikogus on kutsumuspoliitikuid ja kui palju neid teisi. Ideaalis peaks lootma (analoogiliselt ühe juhtimisteoreetilise käibetõega et 80% tööst tehakse ära 20% tööjõu poolt), et vähemalt 20% on pühendunud kutsumuspoliitikuid.

See on piisav, et distsiplineerida karjeriste ja põhimõttelagedust.

Euroopa Parlamendis see ehk 20% ongi, kuigi loomulikult riigiti on see väga erinev. Saksamaal on asjad paremini kui Suurbritannias; Prantsusmaal pole keegi jäänud puutumata Ecole Superieur d`Administration haridusest, välja arvatud need, keda sageli populistideks nimetatakse. Itaalia Cinque Stelle on nähtus, kus kindlasti ollakse senini rohkem kutsumusest kui lootusest karjääri teha. Minu jaoks on kõige sügavama mulje jätnud Rebecca Harms (Saksa roheline), kes kaaslaste halamist „Merkel varastas meie idee ja teeb nüüd ise tuumaenergeetikaga lõpu!“ kuulates, lausus: „Mis meile siis tähtsam on? Kas see, et meie mõte teostub või loeme mõtte teostatuks üksnes siis, kui meie saame valitsuses olla?“

Kutsumuspoliitik järgib siiski oma kutsumust. Karjääripoliitiku jaoks pole mingi raskus oma CVsse kirjutada, et „olen elu aeg võidelnud Euroopa Liidu ideede eest“, kuigi on hästi teada, et NSVL Kommunistliku Partei nomenklatuuri hulka kuulunud seltsimehed ei võidelnud mitte EL ideede eest, vaid hoopistükkis vastu.

Siit kerkib küsimus – miks peaks inimene üleüldse püüdlema poliitikas tegutsemist, kui tema esmaseks eesmärgiks ei ole omakasu, parteiline (mitte inimvõimetele põhinev) positsioon ja vastav karjäärimudel? Üks võimalik vastus on muidugi „noblesse oblige!“. Kuid selles vastuses sisaldub ka põhjus, miks väärispoliitikud on haruldased (mööngem, et ühe käe näppude jagu saan ma neid igast Eesti erakonnast esitada), poliitilisel väljal domineerivad vastandpoolusel toimetavad aktöörid. Kes justkui ühest suust selgitavad iseenda „meie“ tuntavat paremust, taotlevad ennekõike „rahvuslikku ühtsust“ ja muid kommunistlik-totalitaarsete ühiskondade meelisasju. Miks ühiskonnas valitseb soov kuuluda „meiesse“, selmet indiviidi vabadusi ja õigusi täies mahus teostada?

“Elukutseliste” teekond poliitikasse

Kolonialismist vabanemise protsess on peaaegu ainus ühiskondlik olukord, kus rahval on võimalik ennast ühtse meiena tunnetada, sest vaenlane on nemad.  Seda võime tähele panna nii USA iseseisvussõjas, Alžeeria iseseisvumises, Eesti, Läti ja Leedu iseseisvuse taastamisel. Grupi-identiteedi ehk „meie“ loomiseks on vältimatult tarvis teistsugust, võõrast ehk mõistet „nemad“, kellesse siis grupiviisiliselt suhtuda suurema või väiksema vastumeelsusega. Umberto Eco kõneleb ühes oma 2008. aasta maikuus peetud loengus, et Külma Sõja lõppemine NSVL-i kokkuvarisemisega võttis hetkeks Ameerikalt kogu olemise mõtte. Sest vaenlast polnud enam. Ning vaid endise abilise Osama bin Ladeni pöördumine oma doonori vastu, võimaldas president Bushil uuesti ameeriklaste koondamist ühiseks pingutuseks sõjas terroriga.

Ent juhtumil, kui vaenlane väga peale ei käi, või on koguni lakanud olemast, on inimühiskonnas vältimatu, et vaenlane tuleb leiutada. Kui välist leida või leiutada ei õnnestu, liigutakse kiiresti sisevaenlase loomise juurde. Sest üksnes vaenlase vastu hulki mobiliseerides on liidrite meelest ühiskonda ülepea juhtida võimalik. Parteilise juhi ülimaks eesmärgiks on välisvaenlase puudumisel luua ohtlik sisevaenlane (juut, kreeklane, kurd, nõid, ketser, „kesik“, sots, liberast, zoorooplane, illuminaat, EÜSi liige jne.). Veelgi võimasama narratiivi saab luua, kui sisevaenlast presenteerida ka kurja välisvaenlase käsilasena (näiteks Jakunini või patriarh Kirilli sulasena või siis vastupidi – ohtlike Lähis-Ida ja Aafrika inimmasside maaletooja või Allahi agendina). Selles jutustuses on juba pinget ning kirge.  Ning need kaks faktorit on poliitikaväljal parteiliselt tegutsemiseks hädavajalikud. Sest tagavad kahe eluliini – parteilise toiduahela ning parteilise „koguduse“ püsimajäämise.

Parteilisest toiduahelast on palju kirjutatud ka Eestis, kus poliitilise klassi liikmed ei pea silmakirjatsemist isegi enam vajalikuks, vaid lausuvad valehäbita – jah, see on meie parteile kuuluv ametikoht ning seega pole teiste asi hinnata, missuguse tüübi me sellele toolile parasjagu istutame. Ning kodanikkond on vaikimisi sellise veidra situatsiooni omaks võtnud (vt. Alar Karise sedastust „Teadlastel pole poliitikasse asja!“). Käesoleva arutluse kontekstis on oluline märkida, et toiduahel ja „usukogudus“ on omavahel pöördvõrdelises seoses: mida tugevam on sinu toiduahel, seda lahkemalt võid lubada selles ka mitte-usklike osalemist. Ning vastupidi – kui toiduahel on kehvakene, siis seda rangemalt peavad parteilised hingekarjased ehk politrukid valvama koguduseliikmete puhtuse ja kõlbelisuse üle.  Ning liikmete paradiisiks on ikkagi lubadus „toiduhelasse“ saamiseks.

Aksioomina ringleb väide, et „erakonnad on Eesti demokraatia alus“, tingimus sine qua non. Eitamata fakti, et erakonnad on tarvilikud poliitika teostamisel, pean siiski osutama, et erakondi pole Eesti paraku uuemal iseseisvuse ajal luua osanud. Seda isegi vaatamata rammusatele toetussummadele riigi eelarvest. Erakonnaseadus on endiselt juba oma esimeses paragrahvis põhiseadusega vastuolus. Ning kui ei oleks „poliitilist klassi“ (selle koosluse definitsioonid leiab Peter Oborne`i raamatust „The rise and triumph of the political class“), milles lisaks parteilastele osaleb ka kõrgem ametnikkond, õiguskantslerid (erandina Allar Jõksi periood), ajakirjandus ja nn poliitika-gurud, vaatlejad, jne, siis oleks erakonnaseadus ammugi põhiseaduspäraseks muudetud.

Erakonnad (ingl. keeles “party”) juurnevad ladinakeelses sõnas pars, mis tähendab osa. Ja just osakesed on terviku toimimiseks tarvilikud. Paraku kujutavad Eesti erakonnad (ning erakonnad Inglismaal, Hispaanias, USA-s ja mujal) ette, et nemad on hoopiski tervik. Miks muidu kostab liidrite suust liiga sageli fraase „rahvas tahab!“ või „rahvas ei taha!“.  Just see eksikujutelm, kui osa hakkab käituma tervikuna on Eesti parteimaailma kõige nõrgem külg.  Muidugi ka liikmemaksude mittetasumine ning liikmete ignoreerimine võrreldes juhtidega ka. Just parteikassade tühjus on ühendav lüli luterlike kirikute kassade tühjuse kõrval, mis näitab, et parteid on usukogudused. Kus liikmete osaks jääb kaasa kiita. Tõekomisjonide tööd nautida ning lõppude lõpuks hüüda: „Partei on kõikvõimas, sest ta on õige!“ Igasugune kogudusejuhtidele vastuhakkamine saab ketserlusena koheldud, nagu näitas kirkaimalt EKRE perefirmas toimunu Maria Kaljuste ja Mart Saarso suhtes. Isegi Savisaar oli omal ajal leebem, lubades mässajatel minna. Nagu omal ajal paavst lubas protestantidel oma kirikut pidada…Mitte ilma asjata ei taha EKRE minult MIKRI’it ära võtta. Nad teavad, et kui ma rääkida saan, sulab nende kogudus kui lumi aprillipäikeses.

Mäletate veel, kuidas parteilased tahtsid iseendile veel suuremaid summasid eelarvest suunata, ettekäändeks maailmavaate leiutamine.  Aasta oli 2010. Avaliku surve tõttu hakkasid nad häbenema.

Mistõttu maailmavaateliste küsimustega tegelevadki tänases Eestis tegelikult vaid kaks juriidilist keha – Hardo Pajula rajatud „Edmund Burke’i Selts“ (mis keskendub konservatiivsuse mõtestamisele) ning Andres, Kaarel ja Indrek Tarandi rajatud „Eesti Maailma Vaate Sihtasutus“ (mis tegeleb maailma vaatega laiemalt). Loomulikult on ka ülikoolid, instituudid, kogukonnad, akadeemilised üliõpilasorganisatsioonid jne, kuid formaaljuriidilises mõttes sündisid maailmavaate sihtasutused just eelpoolnimetet ühingutena.

Maailmavaate ideoloogiline puhtus on alati olnud eesmärgiks ning terviklike süsteemide ja teooriate loomine sellega tegelevate inimeste eneseteostuse apoteoos. Mis sellest, et enamasti viivad need mõtteharjutused pigem utoopiateni. Ning kriipsutagem alla, et idealistlikel poliitikutel on nendeni jõudmise tõenäosus palju suurem kui pragmatistidest toiduahela poliitikutel.

Puhta ideoloogia jüngrid kalduvad ka sagedamini ettekujutusse, et kompromissid teistega on välistatud, sest teiste ideoloogia on saatanast.

Et just nende partei (kordan – tegelikult osake) esindab rahvast ja vastaspartei anti-rahvast. Tegelikkuses (ja seda nii poliitilise klassi kui mistahes kiriku liidrite masenduseks) ei koosne ükski inimene nn puhtast õpetusest ja tema maailmavaade pole mitte ühe ideoloogia absoluutne järgimine, vaid inimene on mitmekesine.

Näiteks pereväärtustes väga konservatiivne isik võib olla majanduses lausliberaal. Religiooni leigelt suhtuv inimene võib olla padukonservatiiv eelarve tasakaalu ja säästusentide küsimustes. Neid mõlemaid võib ühendada alalhoidlik vaade industriaalsete projektide suhtes, neid pigemini võõristades.  Mis omakorda polegi lähivaatlusel konservatiivsus, vaid hoopiski uus maailmaseletus ehk keskkonnasääst.  Ollakse rohelised! Ning kui mistahes ideoloogia järgijalt küsida – kas loodust peab inimese eest kaitsma, siis vastus kaldub ligi 90% osas jaatav olema. Ainsaks erandiks on totalitaarsuse pooldajad, kes teadupärast „looduselt armuande ei oota“ ja kelle meelest füürer ongi evolutsiooni tipp.  Suurema õigluse ideaaliks seadmise pooldajaid on nii veendunud kristlaste, muhameedlaste kui ka ateistide seas, ergo – nad on sotsiaaldemokraadid. Seda mitmekesisust ei suuda ükski partei ka kõige parema tahtmise juures esindada.

Mistõttu parteilased peavadki oma hinges ja mõistuses välja lülitama doktriiniga mittesobivad tunded ja mõtted ning käituma spordifännide kombel ehk karjana. Karjana, mis määratleb „meie“ salli, jope või mütsi ja särgi värvi abil. Sinisele on väljakannatamatu roheline ja rohelisele kollane. Punasele ei meeldi must ja vastupidi. Vaenlane ja tema kuju on loodud, edasi jääb vaid teda hävitavalt lüüa.

Täpselt nagu Stalin tegi – kõigepealt maalis ta reeturi kuju ja hiljem võtsid inimesed vabatahtlikult omaks reetmise süü. No mitte päris vabatahtlikult muidugi, eks oma roll oli terroriõhustikul ja NKVD meetoditelgi…Kirkaima paroodia sellest nähtusest on kirja pannud George Orwell. Tarvitses vaid rahvavaenlasel Emmanuel Goldsteinil ekraanile ilmuda kui publikut haaras ekstaatiline viha, mis vihkamise minutite edasi kestes oleks kindlasti tipnenud füüsilise vägivalla, omakohtu ja lintšimisega.

Kuidas neil kahel vahet teha?

Weber eristab selgelt: idealist elab poliitikale, egoist elatab ennast poliitikast.  Saja aasta eest oli valik, kumb ta on, veel poliitiku enda teha. Isegi veel neljakümne aasta eest oli see võimalus (näiteina vastandid Urho Kekkonen ja Willy Brandt), kuid tänaseks on valik pea olematu.

Ainuke kanal poliitikaga tegelemiseks käib läbi kanalisatsioonitoru, mille nimeks noortekogu ja seejärel juba Päris Partei. Niinimetet professionaalid poliitikas defineeritakse mitte oskuste kaudu, vaid lojaalsuse ning oskamatuse kaudu. Oskamatusega tegeleda mitte millegi muuga kui parteitööga ja sealtkaudu saadavate „lähetustega“ ministriks, maavanemaks, nõunikuks, trammidepoo direktoriks.

Võimalik, et oskamatus teha muud kui partei-“tööd“ ongi kutsumus versus kutseline poliitik skaalal see nullpunkt, millest plusse ja miinuseid lugeda.

Niisugused nn professionaalid ei saagi teisiti, kui peavad leiutama vaenlase. Kui vastaspartei vaenlased on nõrgad, siis tuleb nuhelda sisevaenlast. Kui viimane puudub, siis tuleb ta leiutada. Meenutagem Hanno Pevkuri peetimist aasta tagasi.

Seda protsessi kirjeldab taas Umberto Eco eelviidatud loengus, tsiteerides IX sajandi teksti Canon episcopi: “Preestrid peavad lakkamatult inimestele seletama, et need asjad (nõidumine) ei kerki uskliku teadvusse mitte jumaliku vaimu mõjul, vaid kurjuse jõuga. Tegelikult muudab Saatan ennast valguse ingliks ja sedakaudu  võtab võimust vaeste naiste vaimu üle ning valitseb nõidade vaimu.  Sest naiste usk on nõrk ja nad on uskmatud.“ (minu väga lihtsas tõlge). Ühesõnaga – vaenlane on saatanast ja pole vahet, kas teda sildistada nõiaks või ketseriks. Kas nimetada teda tolerastiks või natsiks. Ta peab olema stigmatiseeritud, sest vaid nii saab võidelda tõe võidulepääsu ja igavese õnne või tuhandeaastase rahuriigi või kommunistliku korra nimel.

Ning parteijuhtidele see meeldib. Nii saab tugevama mandaadi ja tekib tugevam alus osaleda poliitilises võimujaotamises. Mille käigus eesmärk – võimalikult suurem harmoonia ja ühiskonna sidusus – paratamatult silmist kaob.

Kuid nende usk, et just nende kätes peitub võimalus vaenlast konstrueerida ning koguduseliikmete ja parteigenossede meeleseisundit manipuleerida, on rajatud valele alusele. Selle väite tõestab ilmekalt Yuval Noah Harari oma raamatus „21 õppetundi XXI sajandiks“, kus ta selgitab, kuidas algoritmid ja kasvav arvutivõimekus üha enam ja enam võtavad kontrolli inimeste vaimu ehk tunnete üle. „Me ei otsi enam infot, vaid guugeldame. Tõde defineeritakse nüüd Google otsingumootori tipp-tulemuste kaudu“.

Cambridge Analytica on pigemini jäämäe veepealne osa, millega USA prokuratuur nüüd kohut käib, kuid mille veealusest massist meil kellelgi tegelikult aimu ei ole. Harari ennustab: „Poliitikuil on illusioon, et neil on valikuid näiteks majanduspoliitikas. Kuid peaaegu iga pakutav valik peegeldab kapitalistlikku väljavaadet majandusele. Poliitikul on illusioon valikuvabadusest, kuid tegelikult on kõik otsused tehtud juba varem pankurite, majandustegelaste ja äriinimeste poolt, kes sisestasid menüüsse valikuvariandid. Paari aastakümne pärast võivad poliitikud seista silmitsi menüüga, mille on koostanud tehis-intellekt.“ Kui erakondade liidrid enam ei saa hirmuga vaenlase ees rahvahulki suunata, vaid hirmutekitamise võtavad enda kanda algoritmid (esialgu viimaste kirjutajad), siis muidugi kerkib küsimus – miks neid liidreid tarvis on…

Tõepoolest. Need on hirmutavad stsenaariumid ning vaevalt et, idealistlikud, isetud kutsumuspoliitikud soovivad neis olukordades olla. Egoistlikud, poliitikast elatuvad poliitikerid loomulikult kohanevad ja muutuvad tasapisi Huxley romaani „Hea uus ilm“ tegelasteks.

Ning kõige selle taustal peab kutsumuspoliitik ikkagi esitama endale Weberi küsimuse – kas tõepoolest (nende väga halbade valikute ees, selle väga halva mängu juures) tahan ma ennast teostada just poliitikas? Ning kui ta ei suuda anda lutherlikku vastust (täie aususega iseenda ja teiste suhtes) – siin ma seisan ja teisiti ei või – siis peab ta otsima muud eneseteostust. Nii lihtsalt on. Millise vastuse ent annab nn professionaalne poliitik? Otse loomulikult vaatab ta peeglisse ja lausub „Kes siis veel kui mitte Mina“.

Kuidas eelkirjeldet süsteemset probleemi lahendada, sellest juba Ülestõusmispühade paiku.

Indrek Tarand

Indrek Tarand

Neljandat põlve demokraat, kolmandat põlve Tartu Ülikooli vilistlane, teist põlve Eesti presidendikandidaat ja Euroopa Parlamendi liige. Loe artikleid (1)