Peeter Koppel: 3 põhjust, miks “tasuta lõunaid” ei ole olemas

Foto: Unsplash.com

Pealkirjaks on käibeväljend, mis tähendab seda, et juhul, kui keegi pakub midagi tasuta, on tal selleks alati motiiv. Motiiv tähendab aga seda, et ta üritab pakkumisega netos plussi jääda. Siit õnnestub tuletada juba ka teadmine, et tasuta „lõuna“ saaja või vähemalt osad neist, jäävad omadega netoarvestuses lugusid tasuta lõunatest uskudes miinusesse – ehk on ikkagi teinud kulutusi, mida nad ilmselt esialgu ei arvanud. Väljend ise on alguse saanud 19. sajandi USA söögi-, õigemini joogikohtadest, kus pakuti vähemalt ühe joogi ostjale „tasuta“ lõunat. Loomulikult, kui seda pakuti näiteks õlle kõrvale, oli see mõnusalt soolane ja rasvane ning ilmselgelt polnud motiveeritud toitlustusärimeeste talitsematust soovist inimestele head teha.

Tänaseks on nn. tasuta lõunad muutunud arenenud maailma poliitiliste narratiivide oluliseks osaks. Kui võrrelda vahekorda, palju räägitakse sellest, mida kõike riigi käest peaks, võiks või hakkabki tasuta saama, ning palju sellest, kuidas selle võimaldamiseks ressurss tekitada, siis viimasest praktiliselt ei räägita. Lisaks sellele on inimesed selle narratiiviga harjunud ning see omakorda toodab uusi soove, mis võiks kõik veel tasuta olla ning kuidas see konkreetne (uus) soov on sisuliselt inimõigus.

Esiteks

Tuleb aru saada, et tasuta asja ei saa eksisteerida, sest millegi saamiseks või loomiseks on vaja ressursse ning neil ressurssidel on hind. Kui nüüd kellegi meelest on siin hea mainida seda, et kui keegi hea inimene teeb vabatahtlikuna mingit tööd, siis see on ju tasuta, siis mitte päris. Ka sellele ressursil (ajal) on alternatiivkulu – kas siis otsesem või kaudsem. Esiteks on võimalik välja arvutada inimese tunni hind – ehk palju ta oleks võinud sama aja jooksul, kui ta vabatahtlikuna midagi tegi, oma põhitegevuses teenida. Kaudsemaks alternatiivkuluks on aga kasvõi see, et vabatahtlikuna midagi tehes kulutatud aeg on aeg näiteks pere arvelt. See on aga miski, mis on sisuliselt hindamatu. Ei, ärge saage valesti aru – kui keegi teeb tasu ootamata vabatahtlikult mingit tööd teiste inimeste heaks, siis on see ühiskonna mõistes selgelt väärtuslik ja kiiduväärt. Lihtsalt – sisu vaadates ei ole ka see tegevus tasuta. See on selle konkreetse inimese kingitus vastavatele abivajajatele ja seega ka ühiskonnale tervikuna.

Teiseks

Tasuta asjade juures on mureks see, et siiani millegipärast ei saada aru, et ka meie aja jõuluvana ehk valitsuse ressursid on piiratud. Valitsus ei saa mitte kellelegi anda mitte midagi, mida ta pole kelleltki varasemalt ära võtnud. Hea küll – toormerikastes riikides see päris nii ei ole, kuid üldise põhimõttena kehtib siiski.

Riik annab tasuta asju inimestele nende endi raha eest.

Selles pole midagi uut, sest selline käitumise algus läheb tagasi aega, kui sai üldse hakata rääkima sellest, et keegi makse kogus. Ka ei tasuks seda võtta karjuva ebaõiglusena ning selle peale kirglikult vihastada – lihtsalt seda võiks teada. Riik tegutseb sisuliselt nii, et vaikselt võetakse palju ära, kuid sootuks suurema kisaga antakse natukene tagasi. Vahepeal läheb muidugi ka kenasti ressurssi administreerimiseks.

Kolmandaks

Tasuta asjade puhul mure sellega, mida tänapäeval aktiivselt eitada tahetakse, ehk sellega, et inimloomus (vähemalt massis) ei ole tore, mõistlik ja ratsionaalne. See tähendab seda, et kui millelgi, mis on tasuta, on tasuta olemise ajaline piirang, hakkavad inimesed rahmeldama ja tõestavad, et nende tsiviliseeritusse koorik on üpriski õhukene. See kipub juhtuma isegi siis, kui ajaliselt piiratult tasuta jagatav „miski“ on suhteliselt odav. Teine inimloomusest tingitud probleem on see, et tasuta asju ei väärtustata ning neid kiputakse raiskama. Hea näide on joogivesi. Globaalses kontekstis üha suuremat väärtust omandav ressurss, mida meil siin on seni õnneks piisavalt, kuid mille silmitule raiskamisele pani piiri alles see, kui sellele tekkis adekvaatne hind.

Seega tõesti – tasuta lõunaid ei ole olemas, ning kui need mingil ressursside ümberallokeerimise teel tekitatakse, ei oska inimesed nendega viisakalt ümber käia. Veelgi enam – tegelikult me ei taha asju, mis oleks tasuta. Me tahame lahendusi, mis oleks head, mõistlikud, efektiivsed ja ka jätkusuutlikud. Seni aga, kuni me kipume uskuma tasuta lõunatesse laiemalt, antakse meile lahendusi, mis ei ole seda kõike mitte ning seda meie endi raha eest. Mõelge selle peale.

Peeter Koppel

Peeter Koppel

Peeter Koppel on SEB privaatpanganduse strateeg, varahaldur ja kolumnist, kes kommenteerib sageli Eesti meedias majandusteemasid, eriti finantsturgude käitumist ja seda mõjutavaid tegureid. Kord kuus kirjutab Peeter Koppel Edasile majandusteemalise kolumni. Loe artikleid (22)