Eduard on korduvalt öelnud, et armastus saab olla ainult ühepoolne. Tundsin kohe algul, et ma ei saa sellest aru. Mul justkui on olnud küll, et vähemalt armunud on oldud nii, et mõlemale läheb peale. Või mis sorti armastusi Eduard üldse mõtleb. Sõna on ju kasutusel vägagi ebamäärastes tähendustes. Kes sind siis vastu ei armasta, kodumaa või auto, raamatud või lapsed.
Aga nii vist on olnud küll, et mind armastatakse ja ma ei oska sellega suurt midagi peale hakata, kuni haigus korraga nakkab ja mina kukun armastama ja siis ei oska teine midagi peale hakata. Nii oli vist nii Terje, Marioni kui Lauraga. Ehk Tüünegagi. Ei tea. Ja mida üldse saab teada ja mis sest jälitada. Aga ikkagi… ega ta ju asu anna. Mille nimel ma siis surma suhu ronisin. Ja nagu oleks ühest korrast vähe. Veel mitu korda. Nigu Kalevipoeg põrgu väravasse. Nojah, tema passib seal vist siiani. Kahju teisest. Pealegi, kas tal armastust üldse oli? Vägistas niisama Saarepiiga. Mis peab midagi rääkima Kreutzwaldi ehk Aida Vidri kohta, aga mida ma sest ikka tean.
