Andra Teede: “Kuidas ma tookord tulin tagasi”. Novell

Illustratsioon: Marko Mäetamm

Kui eelmine masu tuli, siis ma olin just Tartus ülikoolis. Minu elu see ju tegelikult ei puudutanud, et Lehman Brothers kõik perse keeras, sest ma olin nagunii tudeng, elasin ühetoalises niiskusest tilkuvas Karlova korteris, kus peldik oli koridoris, ja tegin vahel baaris öiseid vahetusi, et tasuta alksi ja toidu jaoks paarsada krooni teenida. Ja et pidu oleks, peamiselt muidugi pidu.

Aga lehed kirjutasid päris täiskasvanud inimestest, kes olid päriselt vaesed. Üks artikkel rääkis mingist mehest Mustamäel, kellel ei olnudki üldse raha, no üldse. Ta seletas pikalt, et elab nii, et ostab turult koeratoiduks mõeldud konte ja siis keedab neist puljongit ja imeb üdi ja see puljong ja üdi ongi tema toit. Ja siis vahel laristab ja toob endale küüslaugu ja sööb seda, sest siis saab vitamiine ja ei sure ära. Ma ei tea, ma pole guugeldanud, aga kas see üks küüslauk kuus skorbuudist ikka päästab? Pildi pealt ei saanud aru, et kas tal oli juba skorbuut või ei, sest vaestel inimestel Eestis ei ole nagunii hambaid suus, isegi kui nad köögivilju tarbivad.

Mustamäe, ma kasvasin seal üles, minu meelest ma isegi teadsin seda maja lehes pildi peal, see oli meist kolm maja edasi. Ma elasin lapsena seitsmekümnendate eriprojekti järgi ehitatud üheksakordses paneelikas ja vaene mees ajalehest, ta seisis täpselt samasuguse ees, hambutu naeratus häbelikult masust kõnelemas.

Rahulik keskkond ei teki iseenesest.
Aita luua kvaliteetset sisu ja hakka Edasi püsitellijaks (5€ kuus)!

Häid lugemiselamusi!