Andra Teede: “Kuidas ma tookord tulin tagasi”. Novell

Illustratsioon: Marko MĂ€etamm

Kui eelmine masu tuli, siis ma olin just Tartus ĂŒlikoolis. Minu elu see ju tegelikult ei puudutanud, et Lehman Brothers kĂ”ik perse keeras, sest ma olin nagunii tudeng, elasin ĂŒhetoalises niiskusest tilkuvas Karlova korteris, kus peldik oli koridoris, ja tegin vahel baaris öiseid vahetusi, et tasuta alksi ja toidu jaoks paarsada krooni teenida. Ja et pidu oleks, peamiselt muidugi pidu.

Aga lehed kirjutasid pĂ€ris tĂ€iskasvanud inimestest, kes olid pĂ€riselt vaesed. Üks artikkel rÀÀkis mingist mehest MustamĂ€el, kellel ei olnudki ĂŒldse raha, no ĂŒldse. Ta seletas pikalt, et elab nii, et ostab turult koeratoiduks mĂ”eldud konte ja siis keedab neist puljongit ja imeb ĂŒdi ja see puljong ja ĂŒdi ongi tema toit. Ja siis vahel laristab ja toob endale kĂŒĂŒslaugu ja sööb seda, sest siis saab vitamiine ja ei sure Ă€ra. Ma ei tea, ma pole guugeldanud, aga kas see ĂŒks kĂŒĂŒslauk kuus skorbuudist ikka pÀÀstab? Pildi pealt ei saanud aru, et kas tal oli juba skorbuut vĂ”i ei, sest vaestel inimestel Eestis ei ole nagunii hambaid suus, isegi kui nad köögivilju tarbivad.