Maikuu on harrastussportlastele võib-olla midagi Valhalla-kogemuslikku. Läbi pimeda talve on rassitud ja nüüd terendab ees miskit pidustuste laadset – võistlused! No loodame, et ikka toimuvad… koroona… teada puha.

Mu sportlane, kes pedaalib Prantsusmaal amatöörklubis, on kodumaad väisamas (koroona tõttu on sealgi võistluste toimumine hektiline) ja kutsus mind koos trenni. Ilmad olid siin veel natukene “koerased”, olin seni sõitnud õues talverattaga – gravel’iga – välimuselt nagu maanteeratas, aga raske, kärnased mitte-veerevad kummid all ehk tõeline tööloom, ja mitte koolisõitmise ratsu. Õnneks ilm muutus ja sain õigel päeval oma maanteeratta selga istuda ja veerema minna. Kohtudes ütles sportlane esimese asjana, et mul on ikka väga ilus (ta mõtles kiire) ratas. Pidin kerge kohmetustundega nõustuma, aga mul oli ka “vabandus” varnast võtta – peabki olema väga hea ratas, muidu ma ei jaksaks ju temaga koos sõita. Siit muidugi kerkib igivana küsimus – kui palju sõltub tulemus varustusest?

Karmen Reinpõld

Karmen Reinpõld on ratturite ja triatleetide treener, tervisekäitumise ja heaolu õppekava doktorant Tallinna Ülikoolis. Ta teeb koostööd nii tipp- kui harrastussportlastega, püüdes juhtida treeningprotsessi, kombineerides teadust ja igapäevast treeningpraktikat – numbrid ja graafikud on sama olulised kui kuulamine, mida sportlane räägib ja tunneb. Ka ühiskonna kehakultuuri trendid kõnetavad – kuidas panustada, et pikendada tervelt elatud elu? Loe artikleid (15)