“Mul on kohaneja geen,” ütleb kirjanik Armin Kõomägi (51). “Kui vulkaan purskab, ei tõtta ma seda tulist auku kinni mätsima, vaid otsin vaiksema koha. Mulle väga meeldib see, et praegune aeg on meie oravaratta hoogu veidi vähendanud. Mõned meist on sellest rattast välja pudenenud, samal ajal kui mõne teise ratas on sellest hoogu hoopis juurde saanud.”
Ta ütleb, et skaala tipud nii heas kui halvas otsas on nautimiseks, pühast keskpärasusest pole aga midagi inspireerivamat.