See, et lühiproosa on end elitaarse kultuuriperioodika raamest lõpuks päriselt välja võidelnud, peegeldub ehk eredaimalt 2020. aasta Kulka proosanominentide nimekirjas, kus mäletatavasti kuuest raamatust vähemalt neli (Martin Alguse “Tagamaa”, Piret Raua “Kaotatud sõrmed”, Meelis Friedenthali “Kõik äratatakse ellu” ning – pigem ka – Aino Perviku “Miniatuurid mälupõhjast”) olidki lühiproosakogud.

Seejuures ei tasu muidugi tähelepanuta jätta, et võitjaks osutus lõppeks ikka Mudlumi “Mitte ainult minu tädi Ellen”, mis ei ole novellikogu mitte – kuigi peab möönma, et pole see ka päris romaan. Huvitavam on küsimus, kumma – kas novellikogu või romaani – poole võiks kalduda kuues nominent ehk Jaan Kaplinski reisikirjade kogu “Piirpääsukese Euroopa”, sest olemas on siin nii siduv narratiiv (ehkki päriselulisus ei luba teda liiga hästi fiktsiooni alla – mis hõlmab teadagi proosat – paigutadagi) kui ka selle sisse paigutuvad väiksemad tekstiüksused. Muidugi saab väga sarnaselt öelda ka Aino Perviku raamatu kohta, niisiis on minu liigitused siin paratamatult intuitiivsed ja ka subjektiivsed. Žanripiiride hägustumisest kirjanduses on räägitud juba aastakümneid, aga viimase valiku põhjal võiks ju lausa otse küsida, kas ehk lihtsalt (päris)romaani aeg hakkab ümber saama. Kuigi seda uskuda tundub praegu veel natuke liiga pöörane.

Maia Tammjärv

Maia Tammjärv on Müürilehe kirjandus- ja teadustoimetaja ning Klassikaraadio kirjandussaate "Gogol" toimetaja. Loe artikleid (3)