60 aastat tagasi, aprillis 1961, algas Jeruusalemmas kohtuprotsess Adolf Eichmanni üle. Tegu oli mehega, kes oli aastaid vastutanud Natsi-Saksamaa rassipoliitika elluviimise, sealhulgas holokausti teokssaamise eest. Usinuse ja innuga oli ta transportinud miljoneid inimesi surma. Mis mees see selline oli? Kas kurjus oli sellele koletisele näkku kirjutatud? Pool aastat kestnud kohtuprotsessil jättis ta endast mulje kui korralikust ja igavast bürokraadist, mehest, kellele polnud antud erilist iseseisvat mõtlemisvõimet, see-eest aga küllaga auahnust ja pedantset korraarmastust.

Selle mehe hallus ja silmatorkamatus, võib vist öelda et “normaalsus” olid antud kontekstis muljetavaldavad, pakkudes kohtuistungit jälginud filosoof Hannah Arendtile rohkesti mõtteainet. 1963. aastal ilmus Arendti sulest rohkelt poleemikat tekitanud raamat “Eichmann Jeruusalemmas”. Arendtilt pärineb ka väljend “kurjuse banaalsus”. Sellega ei püüa Arendt hetkekski pisendada sündinud kurjuse ulatust. Ta tõdeb vaid, et miljonite mõrvade taga oli tavaline inimene, kelle põhilisteks motiivideks näisid olevat kohusetundlikkus, ustavus ja seaduskuulekus. Ei mingit märki verejanust, sadismist või vaimsest häirest. Üks tavaline hall kabinetimõrvar, kelle jaoks näis kohusetundlikkus kaaluvat üles igasuguse vajaduse küsida sügavamaid küsimusi oma tegude moraalsuse või tagajärgede kohta. Inimene, kes ei tundnud süüd ega viha. Eichmanni ükskõiksus ja tundetus, pelgaks seaduse käepikenduseks olemine ei vähenda Arendti silmis siiski tema vastutust. Ta ei õigusta Eichmanni ega mahenda ta tegusid. Ta lihtsalt tõdeb, et koletislikke tegusid sooritas täiesti tavaline, mõttelage inimene.

Annika Laats

Annika Laats on kirikuõpetaja ja Tallinna lastehaigla hingehoidja. Kord kuus ilmuvate "pühabajutluste" vahendusel saab Edasi lugeja osa Risti kiriku võlvide all kõlavast humaansest sõnumist. Annika usub, et kui kasvõi osagi neis jutlustes öeldust on tõde, siis on see kõige tähtsam, mida inimesel elus üldse teada tasub. Loe artikleid (76)