Vahel tahaks midagi muud, kuhugi ära. Viimasel ajal üha enam. Põgeneda kusagile sellest segasest ajast. Hingele kosutust, meeldetuletust, et hoopis tähtsam on midagi muud, kui need päevauudised, statistikad, tõekspidamiste põrkumised, arusaamiste vastandumised, reeglid, nõudmised, kohustused. Ära, ära sellest!
Püüan iga päev olla asjalik ja teha, mis vaja teha, aga ma ootan õhtutunde, videvikuaega, seda maagilist valgust, et näha veel selleski elus sügavamale, kaugemale. Näha, mis silmale nähtamatu, kõrvale kuulmatu. Vaid hingele tajutav. Siis ma lähen loodusesse või taasavastan mõne paiga. Selles unenäolises olemises. Üksikulgemises. Eemal inimsuhetest ja infokärast.