Kultuuriankeet. Marge Monko: kultuur on meedias paljuski asendunud meelelahutusega

Marge Monko. Foto: Laura Marmor.

Kultuuriankeet on rubriik, kus kultuuri- ja ka muude alade inimesed vastavad, millised elamused on neid enim mõjutanud, aga uurime ka seda, millisest kultuurist juba villand on.

“Mul on keeruline intellektuaalselt nõudlikumaid asju arvutiekraanilt jälgida,” ütleb fotokunstnik Marge Monko, kes tunneb muuhulgas puudust näituste avamisest: kolleegide nägemisest ning kogu sotsiaalsest suhtlusest, mis kultuuriüritustega kaasneb.

Kui palju kultuuri on ellu vaja? Milline on Teie päevadoos?

Mõtlesin just hiljuti, et mulle on kultuur peaaegu eluküsimus, ma vajan seda üsna suurtes kogustes.

Millised kultuurivaldkonnad on südamelähedasemad?

Jälgin tegelikult enam-vähem kõigis valdkondades toimuvat kirjandusest klassikalise muusikani välja. Tavaliselt teen olemasoleva info põhjal mingid eelvalikud ja siis otsustan, millega tahan lähemalt tutvust teha.

Millega võiks rohkem tutvuda või tutvust uuendada?

Ma ei ole tükk aega klassikalist muusikat kuulanud, mõtlesin, et peaks ERSO ja Eesti Muusika Päevade kava ette võtma.

Millisest kultuurist kõrini on?

Sellisest kultuurist, mida serveeritakse saates “OP”. Ma ei pea silmas üksikuid tegijaid või sündmusi, vaid konteksti, kus neid esitletakse – eneseküllane keskklassi interjöör, silmade pööritamine kõige peale, mis veidigi meinstriimist kõrvale kaldub – see kokku on lihtsalt megapiinlik.

Kas kultuurist räägitakse ühiskonnas piisavalt?

Ei räägita piisavalt. Mõeldes eelmise näite peale, siis juhtunud on see, et pea kõikides väljaannetes on kultuur suurel määral asendunud meelelahutusliku sisuga. Ajakirjanikke, kes oskavad kultuurile asjalikult ja imetluseta läheneda, on vähe. Olen tajunud seda, et eriti hirmutavad neid kunsti-teemad.

Kui tihti käite muuseumis? Kunstinäitusel? Teatris? Kinos? Kontserdil? Raamatuesitlusel?

Näitustel käimine on osa minu tööst. Jälgin seda, mis toimub nii Eestis kui ka väljaspool. Teatris, kinos ja kontserdil käin ka, aga valin hoolega, mida vaadata-kuulata.

Millistes kultuurivaldkondades ise tegutsete või sooviksite tegutseda?

Tegutsen kunstialal ja viimasel ajal ka eksperimentaalfilmi vallas. See skeene on Eestis suht olematu, aga ehk aastate jooksul midagi muutub.

Millist muusikat kuulate? Kes on vanad lemmikud, kes uued? Välismaalt? Eestist?

Kuulan põhiliselt souli, funk’i ja R’n’B sugemetega muusikat. Minu suur lemmik on Marlena Shaw, kelle signatuuriks on skättimine ja sõnalised osad loo alguses või keskel, mis on tohutult vaimukad. Uuemast Eesti muusikast meeldis väga Rita Ray debüütalbum – absoluutselt iga lugu seal on täielik pärl. Ootan juba uut plaati!

Kas ja kus käite elavat muusikat kuulamas?

Piirangute ajal tundub mõte kontserdist kuidagi eriti kauge. Minu viimane kontserdielamus oli eelmise aasta lõpus toimunud Holy Motorsi uue plaadi esitlus kinos Sõprus. Von Krahlis käin ka aeg-ajalt, aga praegu ei suudagi meenutada, millal viimane kord oli.

Millise plaadi viimati ostsite ja kas eelistate muusikat arvutist, CD-lt või vinüülilt?

Kodus kuulan peamiselt vinüüle, ringi liikudes kasutan Spotifyd. Viimane plaat, mille tellisin, on Jamaica muusiku Marcia Griffithsi album “Sweet & Nice”.

Viimatine filmielamus?

Sõbra soovitatud Brasiilia režissööri Kleber Mendonça Filho film “Aquarius”, kus peaosa mängib legendaarne Sônia Braga.

Film, mida vaataks viies kord ka?

Üks, mida olen tõesti korduvalt vaadanud, on “The Big Short”, mis on põhimõtteliselt 2008. aasta finantskriisi anatoomia. Keeruline teema, mida mängufilmis käsitleda, aga kogu komplekt – stsenaarium, karakterid ja režissööritöö – toimib suurepäraselt.

Mis on parim variant vaatamiseks: kino, teleprogrammid, voogedastusplatvormid või hoopis DVD?

Nõudlikumaid filme eelistan vaadata kinos, aga tarbin üsna palju ka Netflixi – enamasti telekaekraanilt, mitte arvutist. Telekat vaatan ka regulaarselt, kusjuures vahelduse mõttes meeldib mulle see aspekt, et ei pea valikuid tegema, vaatan seda, mida pakutakse.

Milline kunst kõnetab?

Püüan kunsti vaadates olla võimalikult avatud, siis on rohkem šansse üllatuda. Aga eks aastate jooksul on mingid eelistused välja kujunenud, kuid need on seotud pigem konkreetsete kunstnike, kuraatorite ja galeriidega.

Millal lugesite viimati ajakirja Kunst.ee?

Võib-olla paar kuud tagasi. Loen seda pisteliselt, siis kui midagi konkreetselt huvitab – nüüd saab iga numbri PDF-ina alla laadida. Kuna jälgin tähelepanelikult ka rahvusvahelist kunstiajakirjandust, tuleb teha valikuid.

Mida teatris viimati vaatasite? Kas arvutist on mõtet teatrit vaadata?

Viimati vaatasin Volksbühne lavastust “Mourning Becomes Electra” (“Elektra saatus on lein”), mis on spetsiaalselt veebis näitamiseks filmitud, kasutades võttekohtadena teatrimaja erinevaid ruume.

Kas olete teatrist või kinost poole pealt ära läinud ja kui, siis miks?

Sama lavastusega oligi see, et jätsin pooleli. Mul on keeruline intellektuaalselt nõudlikumaid asju arvutiekraanilt jälgida – olulisi tekste loen ka endiselt paberilt ja eksperimentaalfilme eelistan vaadata kinos.

Millise raamatu viimati ostsite? Kas raamatuid mahub veel teie koju?

Viimati ostsin Mudlumi “Mitte ainult minu tädi Elleni”, mis liigutas väga. Raamatute äramahtumisega on veel see häda, et lisaks ilukirjandusele on mul ka teooria- ja kunstiraamatute kogu, mida jagan kodu ja ateljee vahel. Aga jah, lähiajal on plaanis uue raamaturiiuli soetamine.

Milline raamat on praegu öökapil ja mis on raamat, mida pole veel lugenud, aga peaks?

Öökapil on mul tavaliselt terve hunnik raamatuid, enamasti mitmelt sõbralt laenatud. Praegu on seal muu hulgas David Graeberi “Bullshit Jobs” ning Christopher Ryani ja Cacilda Jethá “Sex at Dawn” (“Seks koidikul”), ent tunnen puudust ilukirjandusest ja üritan välja mõelda, mida järgmisena ette võtta.

Millist kultuuri peaks riik toetama ja millist mitte?

Olen täiesti veendunud, et riik peaks kultuuri toetama, aga millist ja milliste meetmetega, see peaks välja kujunema kultuuripoliitiliste protsesside käigus. Hea meel on selle üle, et tänu pandeemiale on hakatud tähelepanu pöörama vabakutseliste olukorrale, sest meie kultuuriväli toetub väga paljuski just nende tööle.

Millisest kultuurist olete koroonapauside ajal enim puudust tundnud?

Näitustest kohe kindlasti. Näituste avamistest samuti – kolleegide nägemisest, sotsiaalsest suhtlusest, mis kultuuriüritustega kaasas käib.

Aitäh!

Valner Valme

Valner Valme

Valner Valme on Edasi kultuuritoimetaja ja Raadio 2 "Lifti" ning Vikerraadio kirjandussaate juht. Loe artikleid (102)