Lauri Räpp: Emajõe Veneetsia ja Tartu suvi

Foto: Erge Jõgela, puhkaeestis.ee

Tartumaine suvi muutub aasta-aastalt aina elavamaks ja ilusamaks. Juulikuine südalinna vaikelu on juba mõnda aega minevik. Linnasüda tuksub kõrgelt ja pumpab linnatänavatele ning jõekallastele elu.

Suvel on siin Emajõe Veneetsia. See kuulus kanaleid täis Itaalia linn, mis ähvardab igaveseks vee alla vajuda. Tulete Võidu silla poolt, mööda jõe äärt. Piki selle südalinnapoolset kallast, kus kolm kohvikut kui kolm pääsulindu. On hulgaliselt inimesi ja tuvisidki. Mõni neist sama nägu kui püha Markuse väljakul. Tulete üksi, kahe- või kaheksakesi. Polegi oluline. Vedelete veidi Oma Terrassil. Kinnitate keha, joote õlle või paar ja olesklete niisama. Seejärel liigute edasi. Teete veel ühe peatuse Väikeses Vines. Libistate seal pokaali või paar veini ja äkki leiate end Väikesest Kuubast, käes Cuba Libre ja suul laimine naeratus. Kui ilmad on ilusad ja ööd heledad, on jõeveer unetuid tartlasi ja mittetartlasi triiki täis. Jõeveer täitub karvastest ja sulelistest. Vilistatakse, sumisetakse, lauldakse ja vaadeldakse mööda liuglevaid, põrisevaid ja müristavaid veesõidukeid ja inimesi. Veneetsia mis Veneetsia.*

Käesoleva aasta suvel on kõik samamoodi, ent ometi hoopis teisiti. Ära jääb hulk harjumuspäraseks saanud (kultuuri)sündmusi. Koroonamatemaatika on seadnud omad reeglid. Osad harjumuspärased vabadused on piiratud, ent mõned antakse juurde. Kasvõi tartlaste (ka mittetartlaste) seas enim poleemikat tekitanud uudis, et linnaruumi lisandub kuuks ajaks Autovabaduse puiestee.

Autojuhtidele tundub see ajuvaba, jalakäijatele ja (elektri)ratturitele autovaba. Kontorirottidele stressivaba, puhkajaile ajavaba.

Nimelt kuulutatakse juulist augustini üks lõik Vabaduse puiesteest autovabaks. Tippeli projekteeritud turuhoone parklast Raekoja platsini on kõigil jalakäijatel, jalg- ja tõukeratturitel täielik vabadus tunda end sõiduteel nagu omas kodus. Autojuhtidel on täielik vabadus see algatus hukka mõista ja augustis end taas sel sõiduteel peremeestena tunda. Reeglite piires muidugi.

Sõidan nii auto kui ka rattaga ja liiklen jalgsi, mistõttu peaksin rõõmustama ja kurvastama üheaegselt. Südalinna kõrtse juustuga varustav autojuht minus kurvastab. Aga pigem mugavusest. Sest Ülikooli tänav jääb liiklusele avatuks ja Poe tänavale pääseb sealtkaudu samuti. Lihtsalt ringi peab minema ja aega peab varuma. Kondimootori kasutamist armastav linnakodanik minus rõõmustab. Kui kõik ühe asjaga rahul oleks, siis oleks sellega midagi väga valesti. Kõigile pole võimalik kunagi meeldida.

Jah. Nagu ikka, on tõde kahe “vale” vahel. Ja praktika on tõe kriteerium. Seega – proovime ära!

Vaevalt, et kuu jagu päevi autovaba Vabaduse puiesteed kesk koroona-aegset südasuve Tartus tohutu liikluskaose kaasa toob.

Mu meelest on Autovabaduse puiestee idee ehe näide tartumaisest, veidi boheemlaslikuna näivast julgusest teha asju teisiti kui on kombeks.

Miks mitte anda inimestele üheks lühikeseks kuuks sümboolne vabadus teha sõiduteel asju, mida muul ajal ei tohi. Asju, mida isegi pähe ei tuleks. Eriti ajal, mil piirangutest on kõigil kõrini. Niikuinii on tavalistel juulidel mitmeid sündmusi, millest tingituna on Vabaduse puiestee liikluseks suletud. 2018. aastal oli selliseid päevi 20 ja 2019. aastal 18. Nüüd on läbi kuu üks liiklusskeem, mis ei muutu. Erinevusega, et kogu ala on kogu selle aja eesmärgistatud tegevuste ja atraktsioonidega täidetud.

Mu meelest on see pagana lahe, kui keset sõiduteed saab istuda rannabaaris või pidada piknikku. Ekselda kiigelabürindis või veeta üks tunnike välilugemissaalis. Pidada töökoosolekuid või kirjutada mõnd artiklit, esseed või raamatut. Alustada selsamal sõiduteel uut päeva hommikujooga või virgutava kohviga. Mängida tänavakossu või minigolfi. Lüüa kaasa mõnes harivas töötoas, osta mõni vana hea raamat, värske mahlajook või aiasaadus. Ja tulla siia õhtuti või nädalavahetusel mõnd toredat kultuurisündmust nautima. Ja lõunatuul va lobasuu sosistas, et igasugu eriilmelisi ja ägedaid sündmusi jagub.

Mõelda vaid, see kõik toimub keset linna ja sõiduteel! Minu sisemine jalakäija ja kultuurinautleja ning hedonist rõkkab rõõmust!

Autovabaduse puiestee lisab Emajõe Veneetsiale uue mõõtme. Jõeäärne rahvas valgub linna ja linnarahvas jõe äärde. Raekoja plats on justkui me oma püha Markuse väljak. Siiski tuviparvedeta, aga ega needki moel või teisel tulemata jää.

Ja mina kui autojuht ei pea ju tegelikult parkimiskoha pärast muretsema. Kaubanduskeskuste külastatavus ja seeläbi ka parklate koormus on juulikuises Tartus niikuinii madalseisus nagu Emajõe veetease sooja ja kuiva suve ajal. Iga astutud lisasamm rõõmustab mu vöökohta ja kosutab südant. Turismibussidele ja taksodele luuakse alternatiivne parkimisala niikuinii. “Jah, proovime ära,” noogutab autojuht mu sees.

Lõpuks on Tartu elamiseks, mitte närviliseks askeldamiseks ja rabelemiseks. Mis ei tähenda, et siin tööd ei armastata teha. Oi, kuidas armastatakse. Aga kiirustamine ei vähenda vahemaad. Seega kiirustame me siin aeglaselt ja teeme asju teistmoodi.

Ja just teistmoodi see Autovabaduse puiestee idee ongi. Igati #tartumaine. Olen kindel, et Tartu maine sellest eksperimendist küll kuidagiviisi ei kahane. Kes teab, ehk kuuleb seetõttu sel suvel tavapärasest veel enam kolmekeelseid rõõmsaid hüüdeid – Vabadus! Briviba! Laisve!

Jah. Sel aastal tuleb juulikuu Tartus teisiti. Ent ometigi samamoodi, nagu ikka.

Siin lõhnavad ikka need võrratud pärnad. Kesklinna pargid on nende lummavat aroomi täis. Tean inimesi nii Põlva- kui Jõgevamaalt, kes tulevad just selle lõhna pärast Tartusse. Jalutavad linnaparkides ja Emajõe veerel õitsevate puude all, hingavad sisse seda hõrku hõngu ja nendivad õndsalt õhates – kui imeline linn ja kui ilus elu. Meenutage, millal teie viimati mõnel pärnalõhnakuuse alleel jalutamas käisite? Ilma kiirustamata, eesmärgitult, aegamisi.

* Kursiivis on lõigud autori kirjutatud raamatust “Minu Tartu. Väljast väike, seest suur”.

Vaata lisaks ERR: Tartus saab Vabaduse puiesteest kuuks ajaks Autovabaduse puiestee

Lauri Räpp

Lauri Räpp

Lauri Räpp on põline tartlane, väikeettevõtja ja kirglik seljakotireisija. MTÜ Heade Mõtete Klubi asutajaliige. Ta on avaldanud kolm raamatut ning kirjutanud mitmeid kolumne ja artikleid Tartu kohta. Lauri kirjutab Edasi lugejatele elust Tartus. Loe artikleid (17)