Üheks demokraatia ehk tõelise rahvavõimu nurgakiviks on õigus avaldada meelt. Kui midagi ei meeldi, siis on põhjust ja õigust see avalikult välja öelda, lootes leida mõttekaaslasi, samal meelel olijaid. Mõtted ja ideed teadagi ühendavad. Samavõrd aga nad kahjuks ka lahutavad. Isegi kui on põhjust tulla välja ja avaldada meelt millegi poolt, leidub peaaegu kohe grupp inimesi, kes on sellele vastu. Meeleavaldused ei toimu tänapäeval enam pelgalt tänavail ja väljakuil, lippude ja loosungite lehvides, võitlushümnid kõlamas; nad on paljuski kolinud sotsiaalmeediasse, muutudes permanentseiks ja identiteeti loovaiks.
Miks meile siis meeldib oma meelsust avalikult väljendada, liituda liikumiste, gruppide ja jõukudega, ennast sõnas ja tihtipeale teos välja elada, koos teiste minumeelsetega? Miks on see kõik nii nakkav, vaimustav, hüpnootiline?
Hannes Kuhlbach
Hannes Kuhlbach on kliiniline psühholoog. Tegusa elu jooksul on ta olnud erinevates ametites kinnisvaramaailmas, suhtekorralduses ja panganduses. “Kõiges, mida saab nimetada äriks, on sügav inimlik ja isiklik pool ning just see aspekt huvitabki mind oma tänastes tegevustes. Omades oma töös privileegi näha sügavale inimeste eludesse ja sisemaailma, äratab see ka endas varjatud tundeid ja mõtteid. Neid ongi heameel üldistatud ja põimitud kujul Edasi veergudel avatud ja mõtelda armastavale lugejale edastada." Loe artikleid (67)
