Presidendi aastapäevakõnes kõlanud avaldused muukeelse taustaga inimeste aadressil on äratanud ulatuslikku poleemikat. See pole ka mingi üllatus, küsimus on paraku endiselt tundlik. Ka kolmekümne iseseisvusaasta järel on Eesti õhkkond selline, et kahjuks ei koge kõik meie inimesed oma kultuurilist reaalsust ja tulevikku turvalisena.
Nagu kirjutab Ülle Madise, Eesti peaks olema riik, mis laseb elada – aga see pole sugugi alati nii. Marurahvuslased nõuavad leheveergudel eesti ja vene laste õpetamist eraldi, aga üleni eestikeelsetes koolides. Eesti saarel sündinud noormeest võidakse peksta ja nõuda, et ta läheks tagasi Aafrikasse, sest juhtumisi on tema nahavärv must. Teiselt poolt jälle ei saa päris mitmed teenindajad keset pealinna eriti aru eestikeelsest jutust. Ka mõned sellised, kes ilmselgelt sündinud iseseisvas Eestis. Ja kohe, kui on lähenemas valimised, murravad keelelis-kultuurilise ja poliitilise erisuse teemad endale tee avalikku debatti, et valju kohinaga summutada arutelud näiteks varandusliku ja regionaalse ebavõrdsuse või jätkusuutliku keskkonnapoliitika üle.
