Kalender näitab, et meil on veel vaid mõned nädalad minna ja talv ongi inimese arvestuse järgi läbi. Märgid looduses annavad mõista, et tegelikult on talv oma külmas ja karguses praeguseks põlvili surutud ja metsaasukatel on kevad alanud. Seda on tunda seletamatust kevade lõhnast, mis õigupoolest nagu polekski lõhn, aga ikkagi paneb südame kiiremini põksuma.
Tunnen, kuidas minus kasvab elevus ja elujanu. Justkui midagi suurt oleks kohe-kohe saabumas. Võtan mütsi peast ja pikk meeleline paast saabki lõpuks leevendust läbi linnulaulu. Esialgu on see küll tagasihoidlik, kuid mida soojemaks lähevad päevad, seda suuremasse eufooriasse sulelised satuvad. Ei saa salata, et tegemist on massipsühhoosiga ja endalgi tekib tunne, et võiks matkamise vahele mõned hundirattad ja rõõmuhüpped teha.