Romet Vaino: radadest, vabadusest ja unistamisest

Soovin siinsele lugejale julgust minna nii füüsilistel kui vaimsetel radadel sinna, kus varem pole käidud. Paremat aega selleks on raske leida. Foto: Romet Vaino

Kalender näitab, et meil on veel vaid mõned nädalad minna ja talv ongi inimese arvestuse järgi läbi. Märgid looduses annavad mõista, et tegelikult on talv oma külmas ja karguses praeguseks põlvili surutud ja metsaasukatel on kevad alanud. Seda on tunda seletamatust kevade lõhnast, mis õigupoolest nagu polekski lõhn, aga ikkagi paneb südame kiiremini põksuma.

Tunnen, kuidas minus kasvab elevus ja elujanu. Justkui midagi suurt oleks kohe-kohe saabumas. Võtan mütsi peast ja pikk meeleline paast saabki lõpuks leevendust läbi linnulaulu. Esialgu on see küll tagasihoidlik, kuid mida soojemaks lähevad päevad, seda suuremasse eufooriasse sulelised satuvad. Ei saa salata, et tegemist on massipsühhoosiga ja endalgi tekib tunne, et võiks matkamise vahele mõned hundirattad ja rõõmuhüpped teha.

Kuid selle kõige taga peitub ka omamoodi emotsionaalne üleminek. Sissepoole suunatust väljapoole. Kui oled pikalt talvises hääletus, lõhnatus ja detailidevaeses keskkonnas viibinud, oled igasuguste muutuste suhtes palju tundlikum. Märkad sulalumel roomavaid kevadkaruslasi ehk rahvakeeli päevakoeri. Iga väiksemgi silp linnulaulust köidab kohe su tähelepanu. Sulava lume saatel vabaneb tohutu hulk detaile, mis mõjuvad kui valgele paberilehele iseenesest joonistuvad tekstiread. Teadjamad oskavad neid loodusmärke ka lugeda.

Romet Vaino

Romet Vaino

Romet Vaino kulgeb viiel meelel läbi nelja aastaaja üle kodumaa maastike. Selline teadlik looduses liikumine pakub suurel hulgal märkamisi nii inimpsüühika kui looduse enda kohta. Tema igakuine kolumn pakubki vahetuid emotsioone ja mõtteid loodusest ning käib ühte sammu loodusliku aastaringiga. Loe artikleid (45)