Annika Laats: vastupidamisest

Teadlased märgivad ilmse murega kuidas üksildus kasvab koos sotsiaalse oskamatuse, empaatia ja kaastunde puudusega. Foto: Shutterstock.

“Ikka kartsin! Loll, kes ei karda!” ütleb Epp Petrov, üks presidendi teenetemärgi saajatest, kes läks kevadise eriolukorra ajal vabatahtlikuna appi Saaremaa kriisikodusse. Proua Epp ei ole enam noor. Tema hoole all on eakaid perekonnaliikmeid. Ja ometi astus ta riskantse sammu ja läks otse koroonakoldesse vanu haigeid inimesi hooldama. Ta ei arva, et see haigus oleks tühine. Ta teadis, et seab sellega ohtu oma ja lähedaste tervise. Ta läks, ning mitte sellepärast, et ta ei oleks kartnud. Vastupidi, ta kartis seda tööd tehes iga päev. Ja iga päev ületas ta selle kartuse, et aidata neid, keda ta aidata sai.

“Mina seda viirust ei karda!” See lause on viimase aasta jooksul kõlanud lugematuid kordi. Mind on need sõnad iga kord pisut kokutama pannud. Mida selle peale ütelda? Et mina küll kardan? Või et kartmiseks peaks ju põhjust olema? Saare naise Epu konkreetsus on sümpaatne: “Loll, kes ei karda!”

Julgus ei ole hirmu puudumine, vaid võit hirmu üle. Kaks vaprat meest, Desmond Tutu ning dalai-laama, on oma elus lugematuid kordi pidanud mõistusega täiesti põhjendatavat hirmu ületama. Epp Petrov ütles ajakirjanikule lihtsate sõnade ning veel enam oma konkreetse teoga ju seda sama, mida tõdevad omavahel vesteldes need kaks tarka meest: “Julgus on südame armastuse ja pühendumise võit meie meele põhjendatud pominate üle püüdluses meid kaitsta.”(1)

Annika Laats

Annika Laats on kirikuõpetaja ja Tallinna lastehaigla hingehoidja. Kord kuus ilmuvate "pühabajutluste" vahendusel saab Edasi lugeja osa Risti kiriku võlvide all kõlavast humaansest sõnumist. Annika usub, et kui kasvõi osagi neis jutlustes öeldust on tõde, siis on see kõige tähtsam, mida inimesel elus üldse teada tasub. Loe artikleid (46)