Osalesin hiljuti päev läbi kestnud seminaril, kus koolituspäeva lõpus küsiti osalejatelt, kas nad oleksid nõus kevadel kohtuma füüsiliselt, kui kõik selleks nõusoleku annavad ja viirusepiirangud seda riigis lubavad. Endalegi üllatuseks vastasin võrdlemisi kiiresti “Ei!”.

Ma arvan, et põhipõhjus selleks vastuseks tuli kogemusest, mida viimase aastaga olen ise läbi elanud – olen ühendanud üllatuslikult hästi tervisliku tegevuse ja samas koosolekutel osalemise. See on asi, mida ma kunagi poleks arvanud, et teen ning veel teistelegi soovitada julgen – olen ikka alati proovinud teha ühte asja korraga, et kvaliteet ei kannataks, ja aastatega õppinud vähem tõmblema.

Allolevalt jagan kogemust veebikohtumistelt, mis on mul õnnestunud edukalt ühendada tervisliku tegevusega ning mida julgustan proovima – tagajärg võib olla üllatavalt positiivne.

Juba mainitud seminaril paar nädalat tagasi olin välismaal erakordselt ilusas looduskaunis kohas, ning küll väikeste süümepiinadega, aga siiski otsustasin, et võtan selle ühe päeva, kus õue ei lähe ning kuulan ja osalen kell 9:30–16:00 seminaril. Tegemist oli väga kvaliteetse seminari/koolituspäevaga, kus ka enda osalus teatud hetkedel koos tiimiga on oluline – kuulamine lihtsalt ei anna piisavat efekti. Olles teinud loosi tahtel enda väikese ettekande kohe hommikul ära, oli aeg kuulata teiste esitlusi, mis plaani kohaselt pidi võtma poolteist tundi…

Tegin südame külmaks, viskasin riided selga, kõrvaklapid pähe, tegin telefonist Zoomi lahti ja otsustasin jalutama minna. Seminarid või koolitused on alati olnud kinnistes ruumides kohvipausidega sündmused, kus kogu päevast on tavaliselt üks esitlus suurepärane, paar keskmist veel ning ülejäänud ajavad niikuinii nihelema ja kella vaatama. Milline värskus on seda kõike kogeda õues! Paber oli küll märkmete tegemiseks puudu (temperatuur oli alla –20 C), aga selle kompenseeris mõtteselgus, värske õhk ja uued ideed, mis koos liikumisega tekkisid.

Me teame, et kehalise liikumisega käivituvad nn õnnehormoonid ehk endorfiinid, ka serotoniin ja dopamiin, mis mõjuvad enesetundele positiivselt. Ma ei tea, kas on tehtud uuringuid, kuid metsas 1,5 h jalutuskäigul olles ja koolitust kuulates tundus, et isegi jääb rohkem külge, kui tavaliselt on jäänud!

Kui võimalik, proovige järgmisel korral, kui ise esinema ei pea ning suurem osa on kuulamine – pange kõrvaklapid pähe ja kõndige, kogemus on oodatule, et kahte asja korraga hästi teha ei saa, vastupidine. Liikumine on tegevus, mida aju teeb ilma sellele pidevalt tähelepanu andmata – jalad liiguvad ja viivad sind ise sinna, kuhu sa tahad.

Olles vaimustunud oma päevast, kus leidsin maast vedelemas tunde nii õues liikumiseks valgel ajal kui koolitusel viibimiseks, otsustasin ka nädal hiljem “osaleda” konverentsil, mis toimus Londonis ja mida vaatasid üle maailma 500 osalejat. Kuna teadsin juba ette, et ma ühtegi sõna ütlema ei pea, siis julgesin teha uue triki – olles ikka veel välismaal ja suusakeskuse lähedal, panin kõrvaklapid pähe ja sättisin kella 10-ks ennast mäe peale, kui konverents algas.

Esimesed pool tundi olid nagu ikka sissejuhatus ja käimatõmbamise esitlused, mida oli suurepärane kuulata, tuhisedes ise samal ajal mäest suuskadel alla. Pool ajast oled suusamäel ju niikuinii liftide peal ning tuulevihin tõstukil ei sega. Minu meel muutus oma otsuse üle järjest rõõmsamaks, kui kõrvaklappidest tuli enamuse ajast täielik jura – ettekanded olid küll oma ala professionaalide poolt peetud, kuid isiklikult ja tööalaselt mitte nii olulised, ning teadmine, et teen sellel ajal midagi muud, kui istun kuskil ruumis ja piinlen, andis mulle päeva veel enam jõudu juurde!

Konverentsi kiituseks peab ütlema, et oli väga hästi korraldatud, isegi pilti mitte vaadates oli kõik sujuv ja hea ning lõpuks oli ka üks ettekanne selline, mida tundsin, et oli vaja.

Konverents kestis kokku kolm tundi ning kogu selle aja lustisin ma suuskadel mäe peal!

Tänasin peale suusamäel olemist jälle aasta jooksul maailmas toimunud muudatusi ja samas ehmusin mõttest, et ilma koroona-aastata oleksin tõenäoliselt olnud Londonis seda kohapeal kuulamas…

See on tänaseks vist küll selge, et sellist mõttetut seminaridele ja kohtumistele lendamist üheks päevaks enam maailmas tagasi ei tule – sellest omapärasest ajast saab kunagi lugeda raamatust, et oli selline aeg, kus inimesed tegelikult ka istusid lennukisse, sõitsid koosolekule ja tulid õhtul või järgmisel päeval tagasi. Isegi Rootsi pankades on sellest nüüd juba aru saadud, et inimesed pole nõus enam oma elu sellise jama peale kulutama – tee arvuti lahti ja räägime ära, mis vaja!

Üks kogemus on mul eelmisest suvest veel ja see tuleb siit kohapealt Eestist. Mind kutsuti üheks reede õhtuks koosolekule Pärnusse, kuhu pidi kokku tulema üle Eesti mõnikümmend inimest. Kuna veebikohtumiste kogemus oli suveks juba olemas, siis korraldati ka veebiülekanne neile, kes tulla ei saanud. Suurepärane – mina muidugi “ei saanud”, sest tundus ebamõistlik bensiini kulutada mõttetu sõitmise peale, kui info saab kätte ka kaugelt.

Esimest korda elus otsustasin panna kõrvaklapi (jah, ainsuses) pähe rattasõidu ajal (ma ei saa sõita kõrvaklappidega, sest vasak kõrv peab kuulma tagant lähenevat autot) ning planeerisin oma 2,5 h rattasõidu koosoleku ajaks. Koosoleku lõpuks näitas mu rattakompuuter 81 läbitud kilomeetrit – ma olin osalenud, saanud info ning kokkuvõttes, ma arvan, jälle tervem. Lisaks minu kõrgenenud õnnehormoonide tasemele olid natuke vaesemad kütusefirmad, kellelt tava-aastal oleksin soetanud paagitäie kütust ja tõenäoliselt istunud autos ja sõitnud üksi reede õhtul Pärnusse ja tagasi. Võitsin ajaliselt koosolekule ja tagasi autosõidu, lisakilomeetreid minu aastasele rattasõidu eesmärgile ning õhtu pereringis, mis kõik oleksid tavaolukorras olemata.

Need kolm näidet on andnud mulle teistsuguse lähenemise, tehes valikuid enda selle aasta ja järgnevate kuude kalendrites ning ka iganädalastes otsustes, kus ja kellega ma aega veedan. Olen siiani seda usku, et parima tulemuse saab näost näkku inimesega suheldes ning seda sotsiaalsuse vajadust tõenäoliselt ei asenda ka tulevikus miski. Kuid võimalus valida ja osaleda kohtumistel või koolitustel, kus oma osa on minimaalne, ning jagada seda aega, tehes samas midagi enda (ja seeläbi ka enda lähedaste) heaks, on väärtus, mille eest peab tänama viimast aastat.

Hiina kirjakeeles koosneb sõna “kriis” kahest märgist 危机, millest esimene tähendab ohtu ning teine murdepunkti. Aasta aega tagasi ostsin endale kuuks ajaks Zoomi veebikohtumiste paketi, kuna viisime tööl golfiklubis iganädalased koosolekud üle online’i. See kuu on kestnud pikemalt ja praegu pole näha, et lähematel aastatel ma igakuise makse katkestaksin. Tänu 危机-le olen tervem, saan rohkem aega veeta seal, kus süda soovib, ning kogu maailmas on CO₂ tase langenud rohkem kui kunagi ajaloos. Tundub, et oleme kogu planeediga tervemad kui aasta tagasi.