Koroonapandeemia nn teenest teadusele rääkides sõnas Soomere, et see on toonud teaduse peaaegu et ühiskonnaelu keskpunkti ja andnud teadusele lausa uue elu ja tähenduse.

“See on näidanud, kui vajalikud on mingit tüüpi uuringud, mida on pikka aega peetud ühe väikese riigi jaoks mõttetuteks. Eks see on tõsiasi, et mida raskem on elu ja suuremad on katastroofid, seda suurem on usaldus tarkade inimeste vastu.”

Aga praegune situatsioon, kus inimesed maruliselt nõuavad teadlaste käest selgitust ja lausa füüsilise rünnaku ähvardusel nõuavad, et teadlased räägiks neile ära jutu, mida nad rääkisid valitsusele – see on Soomere hinnangul absoluutselt erakordne. “See kõlab küll kummaliselt, aga koroonapandeemia teene teaduse nähtavusele on ülimalt mastaapne.”

Olles ise koroonaviiruse läbi põdenud, leidis ta, et isiklik kogemus annab teadlase vaatepunktile alati midagi juurde. “Teadusel on ju see suur probleem, et eesliiniteadus on nii kaugele arenenud, nii oivaline, et ta kipub lahti rebenema sellest, mida ülejäänud ühiskond tunneb, mõtleb ja arvab ja selline paarinädalane raputus horisontaalasendisse on päris hea meeldetuletus.”

Teadlastel on Soomere sõnul komme pidada end paremaks ja targemaks kui teised. “Teadlased teavad teatud asju varem kui teised ja põhjalikumalt kui teised. Aga sel teadmisel ei ole mingit jumet kui teda ei rakendata,” nentis ta.

Mõned asjad on Soomere sõnul maailmas ka muutumatud. Näiteks see, et teadus on ääretult tore asi, kuni sellega ei pea elatist teenima. Teaduse sisemised probleemid, nagu vahendite puudus, väga tugev konkurents, see, et tippteadlased on enamasti alates lasteaiast olnud parimad ja kui nad peavad ühes seltskonnas olema, kus on väga raske parim olla, on sinna teatud pinge sisse programmeeritud.”

Teadus ei ole kaasajal enam ammu lõpliku tõe pakkuja, tõdes ta. “Ta pakub parima moel organiseeritud informatsiooni sellest, mis on maailma parim teadmine. Riigi konkurentsivõime alussammas on see, kuidas tarkade inimeste nõu kätte saada. Me oleme ainult nii tugevad kui targad me oleme,” rääkis ta.

Hoolimata sellest, kuidas teadus on viimasel ajal ühiskonnas esile tõusnud, jätkub alati skeptikuid. “Skeptitsism on teaduse arengu üks orgaanilisi osi, teadust saab ette kujutada nõnda, et see on pidev eelmiste teadlaste väidete ümber lükkamine.”

Skeptitsismiga on asjad keerukamad, tunnistas Soomere. “See oli vist Mark Twain, kes nii ütles, et väljamõeldis peab olema tõepärane, aga tõde mitte, sest väljamõeldist usutakse siis, kui ta haakub meie arvamustega, aga tõde ja faktid on vääramatud, nad ei pea olema realistlikud ega sobima meie arvamustega.”

Tema sõnul ei ole teadusel ilma teaduskommunikatsioonita mõtet. “Teaduse kvintessents on uute ja oluliste teadmiste saamine ning nende kommunikeerimine teistele. See on nagu teadlase ja prohveti suhe – ega prohvet, kes kogu oma teadmise või sõnumi endale hoiab, ei ole mingi prohvet.” Ka teadlane, kes kogu oma teadmise enda teada hoiab, ei ole ju teadlane, leiab Soomere.

Teadlane muutub teadlaseks siis, kui ta on oma teadmised teistele edasi andnud.

Olles ise juba nooruspõlvest saati teadusest avalikkusele rääkinud, on tal sedalaadi kommunikatsioonis palju kogemust. “Seda mitte ainult selles võtmes, et ma ei vaidle sinuga, vaid ma selgitan, miks mul on õigus. Mida ma olen sellest kõige rohkem õppinud – inimesi kõnetab asi, mis nende elu paremaks teeb või väldib mingit probleemi. See peab olema lihtne ja seonduv sellega, mida nad maailmast teavad.”

Ta meenutas, kuidas hoiatas inimesi 2005. aasta jaanuaritormi eest. “See Pärnu üleujutuse ettekuulutus – meie meteoroloogia teenistus ütles üsna täpselt, kui kõrgele tõuseb vesi. Aga inimestele ei suudetud ära selgitada, et vesi ei jää nagu klaassein rannale püsima, vaid et kui ta tuleb 3 meetrit üle tavapärase, siis ta tuleb ju palju kilomeetreid sisemaale. See oli mu tegelik sõnum, et ohus ei ole mitte ainult inimeste vara, vaid ka elud, sest see vesi on külm.”

Soomere näeb, et kuigi reaalteadustes oleme jõudnud paljude vastusteni, on ühiskonnateadustes suuri arenguid vaja. “Me teame tohutult palju elututest objektidest ja ka füüsilisest inimkehast, kuid me ei tea, kuidas toimub inimese mõistus ja ühiskondlikud protsessid,” tõdes ta.

“Me võime kokku lugeda kaks või kolm tööstusrevolutsiooni tehniliste teadmiste ja tootmise maailmas, aga meie ühiskonna pingestatus ning plahvatusohtlikkus on kasvanud liiga suureks ja ka parimad pead ei tea, kuidas seda täna leevendada. See on koht, kus oodatakse järgmist revolutsiooni.”

Ta selgitas, et sotsiaalteadused suudavad teatud uuringute põhjal küll öelda, kui ühiskonnas on pinge kasvanud, kuid me ei oska suunata inimeste käitumist. “Me ei suuda anda inimestele sõnumit, kuidas oleks tark käituda. Enamgi veel, suurte kogukondade käitumine on matemaatiliselt väga raskesti modelleeritav ja selles suunas tehakse praegu massiivseid jõupingutusi. Aga need asjad on praegu väga algstaadiumis.”

Soomere kommenteeris ka Elmo Nüganeni lavastust “Lapsed”, kus on kujutatud kolme teadlast keset keskkonna- ja looduskatastroofi. Lavastus viitab teemale, et me elame tuleviku ja laste arvelt.

“See on olnud meie praeguse kultuuriruumi üks eripära, et juba mõnda aega oleme me üle ekspluateerinud loodusressursse.”

See mõte, et me ei ole planeeti saanud mitte päranduseks oma vanematelt, vaid võtnud laenuks oma lastelt, on sügavalt õige.

See paistab olevat ka inimese igapäevaste sättumuste üks osa, et asjad, mis ei ole valusad, nad jäävad kuidagi kaugeks, tõdes Soomere. “Ma panen selle teaduse konteksti, millal teaduse sõnum mõjub – teaduse sõnumit vajatakse siis, kui häda on käes. Kõige parem teaduskommunikatsioon on katastroofipõhine kommunikatsioon.”

See tundub olevat üks inimese psüühika üks ürgseid kaitsereaktsioone, et inimene häälestub millelegi, mis on ohtlik, kui see oht on käes, sõnas Soomere.

“Kui kogu aeg ohule mõelda, siis ei saa üldse elada. Me sureme ükskord kõik ja enne seda tuleb maksud maksta. Siin ei ole head lahendust ja on väga õige, et taolisi näidendeid kirjutatakse, kus sellised küsimused on väga rahvalikult ja selgel moel, inimlikul tasemel esitatud.”

Ühtlasi on ta veendunud, et inimene ei saa mõelda endast kui looduse kroonist. “Praegu küll ei saa minna Austraaliasse ja seista vastamisi krokodilliga ja küsida endalt, millest krokodill mõtleb, kuid vastus on lihtne – sõltuvalt kellaajast mõtleb ta sinust kui hommikueinest, lõunasöögist või õhtusöögist.”

Inimene on olemuslikult ebatäiuslik, märkis Soomere. “Me oleme küll oma karvkatte asendanud ajuga ja hambad ning küüned asendanud tööriistade ja relvadega ning looduse seisukohalt on see andnud meile teatava evolutsioonieelise, aga ennast universumi tippu paigutada on natuke lühinägelik.”

Matemaatika üks suurimaid panuseid meie ellu on see, et ta õpetab, et mõnda asja me ei saagi teada, sõnas ta. “Me ei saagi teada, milline on kõige suurem asi. Meie universum on nii ehitatud, et me ei tea, ega saa tõenäoliselt kunagi teada, mis on selle tipp.”

Soomere ei arva, et see määramatus kuidagi teadlasi või teadust pärsiks. “Teadusel on praegu väga head šansid uusi ja huvitavaid asju teada saada. Kuni inimkond teadis maru vähe, oli see teadmiste horisont ka väga kitsas – inimesed tunglesid õlg õla kõrval, et näha midagi uut.”

Praegu me teame tohutult palju rohkem ja rohkem on ka võimalusi valida tundmatuid asju, mis on põnevad, olulised ja vajalikud – ka rahvamajanduseks vajalikud, tunnetuslikult vajalikud. “Ainult võta ja vali.”

Kultuurisoovitus: Üks soovitus on minna Linnateatrisse vaatama “Lapsi”, neid, kes on Dürrenmatti “Füüsikuid” näinud, kõnetab see teistmoodi, kui neid, kes ei ole näinud. Aga etendus on hea ja loomulikult olen ma siin kallutatud, kuna tegija on Eesti teaduste akadeemia akadeemik. Paistab, et väikestes teatrites on esietenduste aeg, Von Krahli teater etendab mõistulugu “Aed”. Lisaks natuke erapoolik soovitus on “Doktorandid laval”. Üks on see, mida teeb muusika- ja teatriakadeemia, laval on muusikadoktorandid, ja teine, mida teeb Eesti teaduste akadeemia, kus on laval doktorandid kõikidest teadustest, kellele antakse kolm minutit, et kogu oma elutöö ära rääkida. Need saavad ka varsti “Terevisiooni”. Üks asi, mis on veel tulemas – Eesti teaduse, kultuuri ja spordi koorekiht ehk riigi teaduspreemiad ja nende selgitused korjatakse jälle raamatusse kokku, mis loodetavasti ilmub kevadel.

Vaata saadet: