Elu Tartus jookseb lumistel rööbastel. Linnaliinibussid püsivad enam-vähem graafikus ja lumekoristusmasinad on oma ülesannete kõrgusel. Nädalavahetuse hommikud lõhnavad meil kui Karlova kohv ja argipäevad on murepilves selgimistega. Ent õhtuses südalinnas liigub inimesi tund aega vähem kui jaanuaris.

Kultuur ja elu on kolinud siseruumidesse ja tuksub seal poole tasasemalt kui tavaliselt. Kehakultuur see-eest õitseb õues nagu jäälilled akendel. Tähtvere spordipark on punn- ja punapõsksetest harrastussportlastest pungil. Talverõõme jagub ka laulukaare ette, kus laiub uisuväljak. Selja taha jäänud nädalavahetusel sattusin sinna minagi, aga hoopis harjumatus rollis. Seal leidis aset Johnny uisurokk, mille raames ma elus esmakordselt diskorina üles astusin. Nii saigi mind mu tegemistes alati saatev küsimus – millal oli viimane kord, mil tegid midagi esimest korda elus? – vastuse. Rääkimata sellest, et DJ Räpp mängis rokki!

Tartu uisukooli jääbaleriinid esitasid kolm tantsu tuntud hittide saatel. Üks neist verivärske versioon Olav Ehala legendaarsest palast “Laul surnud linnust” näitlejatar Liis Lassi esituses. Kummaline, kuidas laulev näitleja toob laulusõnadest esile sõnumi, mis jääb teinekord mõne hea laulja puhul varjatuks. Ilm oli viimaste nädalate konteksti panduna üllatavalt soe ja süütas minus väikese kevadigatsuse. Ent ega paarist soojast päevast kohe kevad veel ei alga, tuletas Liisi hääl mulle meelde August Sanga sõnu.

Lauri Räpp

Lauri Räpp on põline tartlane, väikeettevõtja ja kirglik seljakotireisija. MTÜ Heade Mõtete Klubi asutajaliige. Ta on avaldanud viis raamatut ning kirjutanud mitmeid kolumne ja artikleid Tartu kohta. Lauri kirjutab Edasi lugejatele elust Tartus. Loe artikleid (39)