Lauri Räpp: “Oled see, mida sa teistes näed. Näe head.”

Lauri Räpp. Foto: erakogu

Elu Tartus jookseb lumistel rööbastel. Linnaliinibussid püsivad enam-vähem graafikus ja lumekoristusmasinad on oma ülesannete kõrgusel. Nädalavahetuse hommikud lõhnavad meil kui Karlova kohv ja argipäevad on murepilves selgimistega. Ent õhtuses südalinnas liigub inimesi tund aega vähem kui jaanuaris.

Kultuur ja elu on kolinud siseruumidesse ja tuksub seal poole tasasemalt kui tavaliselt. Kehakultuur see-eest õitseb õues nagu jäälilled akendel. Tähtvere spordipark on punn- ja punapõsksetest harrastussportlastest pungil. Talverõõme jagub ka laulukaare ette, kus laiub uisuväljak. Selja taha jäänud nädalavahetusel sattusin sinna minagi, aga hoopis harjumatus rollis. Seal leidis aset Johnny uisurokk, mille raames ma elus esmakordselt diskorina üles astusin. Nii saigi mind mu tegemistes alati saatev küsimus – millal oli viimane kord, mil tegid midagi esimest korda elus? – vastuse. Rääkimata sellest, et DJ Räpp mängis rokki!

Tartu uisukooli jääbaleriinid esitasid kolm tantsu tuntud hittide saatel. Üks neist verivärske versioon Olav Ehala legendaarsest palast “Laul surnud linnust” näitlejatar Liis Lassi esituses. Kummaline, kuidas laulev näitleja toob laulusõnadest esile sõnumi, mis jääb teinekord mõne hea laulja puhul varjatuks. Ilm oli viimaste nädalate konteksti panduna üllatavalt soe ja süütas minus väikese kevadigatsuse. Ent ega paarist soojast päevast kohe kevad veel ei alga, tuletas Liisi hääl mulle meelde August Sanga sõnu.

Tõesõna, talve valitsus Tartus taandumise märke ei näita. Jääpühvel võttis alles äsja koha sisse Pirogovi platsil. Karlova korstnasuud suitsevad katkematult ja haihtuvad aegamisi langevasse lumme. Lugesin kuskilt, et pimedus koosneb kustunud südametest, ja et lumi on läbipõlenud südamete tuhk. Ei teagi, miks see just nüüd meenus. Ehk seetõttu, et kohe on täis 40 päeva hetkest, mil siit linnast ja ilmast lahkus alatiseks mu vend. Njah, mõnikord võib ka lumi kurb olla. Või on ta taeva viis must valgeks rääkida.

Tegelikult valmistab lumine talv rõõmu. Eriti neile, kes armastavad talisprodialasid. See on nüüd kindel, et Tartu Maraton tuleb sel aastal igal juhul. Mitte küll tavapärase, suure suusapeona, aga ta tuleb siiski.

Uisutada saab endiselt ka südalinnas ümber Suudlevate tudengite ja Anne kanalil istuvate harrastuskalameeste läheduses. Aeg-ajalt võib näha nende läheduses ringi luusimas mõnd linnarebastki. Kassitoomel saab kelgutada ja lumesõda võib mängida kõikjal, kus turvaline (lume)sõjapidamistsoon. Ent tähelepanelikumad tartlased on täheldanud, et talve varjus on linna tasahilju hiilimas valimised.

Veebruarikuu kõige kummalisem lugu jõudis aga minuni hoopis telefoni teel, kui mulle helistati kaugest minevikust. Oli vaikne Vana-Ihaste pühapäev. Ootamatult helises telefon. Ekraanil vilkus tundmatu number, mis pühapäeva kohta ebaharilik. Uudised on need kindlasti, mõtlesin seetõttu. Näis, kas halvad või head, arutlesin endamisi enne telefonile vastamist.

“Tere. Mina olen Vilma,” kostis kõlarist aastakümnete poolt soojaks räägitud hääl. “Olen 83-aastane ja helistan teile ühe artikli pärast, mis Sakalasse kirjutasite,” ütles see hääl. “Armastuskiri Viljandile. See on ju ikka teie kirjutatud?” Kinnitasin, et on.

“Teate, see puges mulle väga hinge. Aga ma helistan tegelikult hoopis ühe teise asja pärast. Seepärast, et mainisite selles kirjas Allika tänavat. Seal elas ju Räpu Tõnis. Teda tean ma juba sellest ajast, kui ta veel noore mehena Pilistvere kandis liikus,” jätkas naine juttu.

Nii rääkiski mulle üks vana naine, kelle nägu ma ei tea, sellest, kuidas mu vanaisa, pikk ja rühikas noormees, jalutas kunagi mööda Pilistvere alevit. “Näe, Räpu Tõnis läheb alevi peale,” kilkasid 14-aastase Vilma vennad ja naabrilapsed. Kõik nad jooksid teda pilkude ja sammudega saatma. Kuid siis, ühel päeval, oli selle noore mehe, minu vanaisa käevangus üks pisike ja piltilus naine.

“See oleks olnud justkui eile. Mul on nii selgelt meeles, kuidas ta mööda Pilistvere alevikku kõndis. Seljas õhuliselt hõljuv kleit. See oli kõige ilusam asi, mida kunagi näinud olin,” lausus hääl telefonist. Mulle, kes ma Tartus. Pilistverest ja toonasest hetkest 70 kilomeetri ja aasta kaugusel. On 2021. aasta veebruar. Toas köeb kamin ja akende taga lendleb lumetolm. Ent minu silme ees on üks tolmune tänav keset Pilistvere alevikku. Aasta on umbes 1950 ja on südasuvi. Sel tänaval kõnnib üks sihvakas ja soliidne, selge silmavaatega noor mees. Tema käevangus hõljub maailma kõige õnnelikum naine, küla kõige kauneimas kleidis. Aremad lapsed saadavad neid pilkudega nurgatagustest ja avatud akende tagant. Julgemad tiirlevad nende ümber ja sabas. Ent minu vanaemal ja vanaisal jätkub silmi vaid teineteisele. Kõik on alles alguses ja kõik on alles ees…

Kõik, mida nad teineteises ja enda ümber nägid, oli ainult hea.

Nädal pärast seda kõnet oli tulemas valentinipäev. Ühe Tartu kaubanduskeskuse palvel kirjutasin ma selleks puhuks mõned laused. Nad panid need laused päriselt oma seintele, ustele ja ekraanidele, mis nädala jagu päevi möödakäijatele meelde tuletasid, et vahel on vaja ainult mõnd sõna, et kõik oleks jälle hästi. Et kõik oleks okei.

Tasku keskus. Tekst: Lauri Räpp. Foto: Erika Lilleleht

See oli üks selline krõbekülm ja kiire sõbrapäevanädala hommik Riia ristis. Selline, mil on tunne nagu siis, kui vajad üle kõige ühtainsat pisikest teelusikat, aga sul on valida seitsmekümne kahvli vahel. Mulle tundus, et kõik on valesti. Inimesed ei pea tähtaegadest kinni, on pahurad või räägivad asjadest nii, nagu ei peaks. Mõni joob liiga palju, mõni puhkab liiga vähe. Äkki märkasin juhuslikult südalinna suurimal ekraanil oma kirjutatud ridu.

Oled see, mida sa teistes näed. Näe head.

Ma seisatasin ja vajusin hetkeks mõttesse. Mõtlesin nende inimeste peale, kes mu elus on olnud, on siit läinud ja on hetkel olemas. Mõtlesin, et mul on erakordselt vedanud, et mu kirjus maailmas on hoomamatult suurel hulgal inimesi, keda saan nimetada headeks tuttavateks. Omajagu neid, keda saan nimetada sõpradeks. Kümneid, keda saan pidada väga headeks sõpradeks. Ilmaasjata ma kedagi sõbraks ei nimeta. Jah, mul on tõesti vedanud. Mul on palju sõpru. Väga häid ja lihtsalt häid.

Ja minu elus on mu tüdrukud. Ka see, kes tuli keset talve, aga justkui pärast suvevihma. Paljajalu soojal asfaldil, läbi auravate veeloikude. Rohukõrs suunurgas ja silmad kelmikalt kissis. Palgeil sädelemas tuhat päikest. Kes puges mu naha alla esimesest hetkest peale ja saadab mind alati, ükskõik kuhu ja kellega viivad mu teed ja rajad.

Aitäh, et olete just nii ja just sellised, nagu olete. Jääge nii. Olen kindel, et te ka jääte. Moel või teisel. Olgu, mis on. Tulgu, mis tuleb.

Aga üht ei tasu unustada.

Oled see, mida sa teistes näed. Näe head.

Lauri Räpp

Lauri Räpp

Lauri Räpp on põline tartlane, väikeettevõtja ja kirglik seljakotireisija. MTÜ Heade Mõtete Klubi asutajaliige. Ta on avaldanud kolm raamatut ning kirjutanud mitmeid kolumne ja artikleid Tartu kohta. Lauri kirjutab Edasi lugejatele elust Tartus. Loe artikleid (21)