Hardo Pajula: tänapäeval püüab iga luul ehtida end teaduse sulgedega. “Tähenduse teejuhid”

“Tähenduse teejuhid” on Edmund Burke’i Seltsi saatesari, kus otsitakse kasvava ühiskondliku ärrituvuse põhjuseid. Saatejuht Hardo Pajula vestleb inimestega, kellest ta lugu peab ja asjadest, mis talle korda lähevad.

“Tähenduse teejuhtide” esimene saade oli eetris 2018. aasta märtsis. Mul ei olnud sarja osas esialgu tõtt-öelda kaugeleulatuvamat ideed kui see, et tahan esimesse saatesse kutsuda Tartu Ülikooli Füüsika Instituudi teoreetilise füüsika labori juhataja Piret Kuuse ning Tallinna Ülikooli professori Mihhail Lotmani. See idee ajendus omakorda artiklist, mille autoriks oli võrguväljaande Quillette asutaja Claire Lehmann.

Lugu kandis pealkirja “Aita meil luua kolmas kultuur” ja selle alguses oli juttu Wollongongi Ülikoolis doktoritöö kaitsnud vaktsineerimisvastase liikumise aktivistist, kelle arvates kujutab Austraalia valitsuse vaktsineerimispoliitika endast viigilehte Maailma Terviseorganisatsiooni ja Suure Farma räpases kokkumängus. “Austraalia meedikud ja teadlased olid selle peale täiesti jahmunud,” kirjutas Lehmann, “peagi selgus, et komisjonis ei olnud ühtegi loodusteadusliku taustaga inimest, rääkimata sellest, et tööd oleks hinnanud mõni immunoloog või epidemioloog”. Kuigi ülikool hoidis kolme komisjoniliikme nimesid kiivalt saladuses, oli Lehmanni sõnul kindalt teada see, et nad kõik tulid humanitaarteadlaste hulgast.

Lehmanni arvates on eespool mainitud doktoritöö ja teiste taoliste ilmingute taga loodus- ja humanitaarteaduste pikaajaline lahkutriiv: “Tänapäeva humanitaarteadlased, näiteks need, kes töötavad naiste- ja soouuringute teaduskondades, püüavad süstemaatiliselt vältida igasugust kokkupuudet bioloogiast ja psühholoogiast pärineva tõendusmaterjaliga; isegi sel määral, et teaduslikku meetodit ennast on hakatud pidama “maskuliinseks” ja “rõhuvaks””. Selline võõrandumine on nüüd hakanud Lehmanni sõnutsi ohustama mitte üksnes akadeemilist maailma, vaid kogu lääne kultuuri alustugesid. Ma ei arva, et siin oleks tegemist liialdusega: kui meil puudub meetod, mis võimaldaks meil jõuda mingilegi konsensusele selles, mis meie ümber toimub, siis on võrdlemisi kesised ka väljavaated saavutada minimaalne üksmeel asjakohase tegevusplaani suhtes.

Viimasel paaril sajandil on läänes – ja selle juhtivast positsioonist tulenevalt ka muus maailmas – olnud tõe ülimaks kriteeriumiks (loodus)teaduslik meetod. Seetõttu ei maksa imeks panna, et niisuguses olukorras püüab nüüd iga ideoloogia või lihtsalt luul ennast ehtida teaduse sulgedega.

Nii ongi teaduse mõiste eriti just viimastel aastakümnetel kummipaelana veninud.

Kõige paremini ilmneb see tõsiasi eelretsenseeritavate teadusajakirjade plahvatuslikus kasvus. Nende hulka kuuluvad nüüd nii 1869. aastast ilmuv Nature kui ka 1994. aastal asutatud Gender, Place and Culture, kus ülemöödunud aastal ilmus nn vimmauuringute afääri käigus kuulsaks saanud libaartikkel queer-koerte vägistamiskultuurist. Teise võimalusena heidetakse kogu meetod “maskuliinse” ja “rõhuvana” üle parda, mis tõukab meid kõiki üha sügavamale epistemoloogilisse kriisi, kus minu arvates peituvadki meie käesoleva kimbatuse sügavamad filosoofilised juured.

See on nüüd kõik tagantjärele tarkus, mis on kogutud seni salvestatud 68 vestluse käigus. 2018. aasta talvel kutsusin ma Mihhaili ja Pireti saatesse arutama inglise kirjaniku ja täppisteadlase Charles Percy Snow’ kuulsat 1959. aastal peetud kõnet “Kaks kultuuri ja teadusrevolutsioon”, mis on nüüd ilmunud ka eesti keeles. Mul on väga hea meel seda keskustelu nüüd Edasi lugejatega jagada.

“Tähenduse teejuhtide” 45-minutiline lühiversioon on Kuku Raadio eetris pühapäeviti kell 17.00. Kuni kahetunniste täispikkade vestluste failid on väljas Edmund Burke’i Seltsi kodulehel.

Vaata 1. saadet: “Füüsikud ja margikogujad”:

Hardo Pajula

Hardo Pajula

Hardo Pajula on Estonian Business Schooli vaba majandusmõtte professor ja MTÜ Edmund Burke’i Selts eestvedaja. Loe artikleid (17)