Olgu kõigepealt öeldud kõige tähtsam. Piltide peal olevad koha kalad on soetatud eile Pärnu lahe kalurilt, ahvenad aga ise eile lahelt välja püütud. Osa kala sai juba ka õhtul ära söödud, osa jäi tänaseks. Täna külmal pühapäeva hommikul ärgates tegin tule ahju ning pliidi alla, lasin koerad välja, andsin koertele süüa, joon hetkel kohvi, pere veel magab ja ma kirjutan Edasisse paar viimast päeva üles. Talv on Eestis ringi rändamise aeg.

On neljapäeva hommik ja päike paistab, teeme hommikuse talituse ära ning pakime oma minibussi pilgeni täis. Läheme küll ainult kaheks päevaks, aga lisaks inimestele tulevad kaasa koerad, tulevad kaasa kitsejuustu tegemise asjad, tulevad kaasa talikalastuse asjad, tuleb kaasa hea lambalihakints, mille päev varem sain kohalikult lambakasvatajalt. Me läheme Peipsi äärde, Nina põhumajadesse, plaan on õhtul teha Mikule ja Heidile kitsepiimast toorjuustu tegemise koolitus ning ka Peipsil veidi kala süüa.

Sõit Peipsi äärde möödub lustlikult, Tartust võtame Dolce Vitast veel pitsad ja jälle maitseb veganpitsa paremini, sest see on mahlakam, sink on teisel pitsal väga kuiv. Liha tuleb elus süüa, aga see peal olema väärt liha, aga see on juba teine pikem jutt.

Neljapäeval näitab Mikk meile oma kitseehitisi ning ma jalutan Peipsi peale kalale, päike paistab ja saan koheselt ka viis ahvenat kätte. Siis märkan, et lapsed ja abikaasa tulevad ka järvele ning nii saavadki lapsed elu esimese minikoolituse, et kuidas jää pealt kala püüda. Igatahes tundus, et kõige suuremas elevuses jäässe augu puurimisest ning sikutiga nõksutamisest oli 1-aastane poeg Nansen.

Neljapäevaõhtune juustukoolitus õnnestus suurepäraselt, see ongi puhas Eesti toit, kui üks kitsepidaja teisele kitsepidajale jagab oma teadmisi kolmanda kitsepidaja piimaga, sest praegu on nii meil kui Ninas kitsed kinni. Kuid suvel küsige siis põhumajade inimestelt kitsejuustu ja nende enda tehtud hapusaia, mis on suurepärane. Mere ääres on seal ka kena taverna ehk kreeka stiilis väliköök-resto, vaadake Peipsile ja matsutage puhast toitu.

Pärast suitsusaunas käiku suikusime unne ja reedel kohe jälle Peipsile kalale. Reede hommik oli juba külmem ja tuul järvel ei olnud kuigi mõnus, aga matkatud sai ja paar kilo ahvenat sain ka kätte. Samas muutus loodusmatk jääl veidi tüütuks, järgmiseks aastaks peab liikumisvahendi motokoera näol soetama.

Ka laupäeval oli start. Kalale Pärnusse. Milline külm hommik eile oli! Kodus Valgamaal -19 kraadi, Karksi juures näitas auto termomeeter -26 ja Pärnus Lindi küla juures oli -15 kraadi. Erko ja Silvia kodu Altmardi talu võttis mind soojalt vastu ja põrutasime ATV-ga lahele kalaõnne otsima. Lahel paistis eile päike ja alguses kohe kaotasin ühe kirve jääauku, poest ostetud rakendus läks lihtsalt pooleks. Selliseid asju juhtub. Pikka aega ei näkanud, aga siis korraga pool tundi sain ilusti, kui hakkasin liigutusi tegema nii nagu mulle tundus õige ja enam ei jäljendanud teisi. Poole tunniga püüdsin ca 4 kilo ahvenat, millest pool läks tagasi ehk oli väiksem kui 19cm. Igatahes usk kalapüügi võimetesse on elu osa. Pärastlõunal soetasin ka värsket koha kohalikult kalurilt ning sõitsin koju tagasi.

Lapsed on kodus kalast alati vaimustuses ning värsket kala söövad meil kõik. Väga tähtis, et eestlased sööksid oma veekogude kalasid, mitte Norrast toodud kasvanduse kala või Eesti kasvandustes kasvanud kala, vaid ikka oma metsikut kala, sest kalal ja kalal on vahe sees. Loomulikult ei pea kõik olema kalamehed, aga praegu on see aeg, mil saab nii Peipsi kui Pärnu koha soetada soodsalt – söö kala.

Aga mis Eestis ja mis maailmas toimub? Suurt midagi, mida mina mõjutada saaksin, seega katsun vähe tähele panna. Käes on külmad talvepäevad, nii ilus. Lähen vaatan me loomad üle.