Igal algusel on oma lõpp. Õigupoolest on igal mõistel, mida me nii loomuldasa kasutame, oma vastandmõiste. Meie mõtlemine, taju, olemine on üles ehitatud vastandite kooslusele. Ööd pole ilma päevata, talve ilma suveta, elu ilma surmata. Igal pool, kuhu vähegi viitsime süüvida, kohtame pooluseid. Sellest tõukub ka surematuse ihalus, vastandina surelikkusele. Eks inimene oma isekuses ja enesekesksuses kipub ikka arvama, et tema, looduse kroon, suudab loodut oma soovi järgi muuta, Universumi korda painutada. Vähemalt oma mõtteis, kui mitte tegelikkuses…

Vana-Kreeka müüdid on pärandanud meile mõtisklemisainet, millesse tasub süveneda. Üks neist räägib Tithonosest, Trooja kuninga pojast, kes oli koidujumalanna Eose armastatu. Soovist armastuses igavesti ühendatuks jääda palus Eos Zeusilt oma kallimale kingiks surematust, mis talle ka anti. Kuid oh õnnetust, Eos unustas täpsustada, et igavese eluga peaks käima koos igavene noorus. Nii juhtuski, et Tithonos vananes, jäi nõdraks, ei suutnud ühel hetkel enam liigutada oma keha, kuid elas ja elas, igavesti. Kingitusest sai karistus.

Hannes Kuhlbach

Hannes Kuhlbach on kliiniline psühholoog. Tegusa elu jooksul on ta olnud erinevates ametites kinnisvaramaailmas, suhtekorralduses ja panganduses. “Kõiges, mida saab nimetada äriks, on sügav inimlik ja isiklik pool ning just see aspekt huvitabki mind oma tänastes tegevustes. Omades oma töös privileegi näha sügavale inimeste eludesse ja sisemaailma, äratab see ka endas varjatud tundeid ja mõtteid. Neid ongi heameel üldistatud ja põimitud kujul Edasi veergudel avatud ja mõtelda armastavale lugejale edastada." Loe artikleid (67)