Ühe perioodi lõpp ja uue algus on hetked, mil vaadatakse tagasi ja püütakse mõelda tulevikule. Ilmselt pole 2020. aasta suures pildis see, mille järele tahaks igatsusega õhata. Saame vaid loota, et aasta pärast ei mõtle me heldimusega tagasi vanale heale 2020. aastale. Nagu mäletame siiani head Rootsi aega lihtsalt sellepärast, et Vene aeg oli veel hullem.

Minevik on see, mida me muuta enam ei saa. Ei ole paremaid, halvemaid aegu, on vaid hetk, mil peame elama selliselt, et ära mahtuda nii ühiskonna kui ka keskkonna sisse. See, kui hästi me neisse mõlemasse ära mahume, määrab meie tuleviku. Meil on olemas riiklikud institutsioonid olukordadeks, kui keegi ei mahu ühiskonnas kokku lepitud piiridesse ning asub neid murdma. Meil pole aga väga häid juhiseid olukordadeks, kui me ületame keskkonnapiire. Meil on küll mõningad juhised olukordadeks, kui keegi valab Mehhiko lahe naftat täis või tapab laululuige, ent kui me kogu ühiskonnana ületame Maa taluvuse piirid, siis kipub vastutus hajuma. Me saame mõnda aega elada laiemalt, kui Maa seda võimaldab, nii nagu me saame elada laenu arvelt. Seni, kuni krediiti on, saame ka mõnusalt paristada – panna tossude sisse LED-valgustid, ehitada 2000-ruutmeetrise eramaja ja süüa kolm korda päevas pekki. Ühel hetkel saab aga krediit otsa, keskkonnapiiride ületamise aeg saab täis ja algab valulik tagasimaksmise periood.

Mihkel Kangur

Mihkel Kangur on Rakvere Riigigümnaasiumi õppe- ja arendusjuht, varasemalt töötanud Talllina Ülikooli vanemteadurina. Hariduselt ökoloogia doktor ja uurinud Eesti taimkatte arengut jääajajärgsel perioodil. Ökoloogia alaste uuringute tulemustest olen näinud, milline on olnud inimese mõju ökosüsteemidele ja millised võivad olla vastasmõjude tagajärjed meie ühiskonnale. Seetõttu olen viimastel aastatel üha enam keskendunud säästva arengu haridusele ja Gaia haridusele, lootuses, et meil on läbi hariduse võimalik muuta ühiskonna kurssi. Loe artikleid (49)