Raul Oreškin: rannarahva põllutööd

Foto: Tuuli Vahesaar

Mõned nädalad tagasi postitas meie üleaedne, Lendava Laeva perenaine Tuuli, sotsiaalmeediasse pildi, mille alla kirjutas “rannarahva põllutööd”. Otsustasin uurida, millega tegu.

Oleme harjunud, et Peipsi rannikut katab ulatuslik rooväli. Enim on roostikud levinud küll saartel ning suurim roolaam Eestis asub Matsalu lahes, aga ka sisemaal on roostikud muutunud tavaliseks, ulatuslikumad asuvadki Võrtsjärve ja Peipsi kallastel.

Nii pole see aga alati olnud. Kohalikud mäletavad, et Peipsi rand oli nende noorusajal puhas ja liivane. Roog kasvas järvekaldale hiljem. Naabrimees Viktor teab rääkida, et roog ilmus Varnja-Kasepää-Kolkja küla rannajoonele peale teist maailmasõda. “Küllap pommitamise käigus murdusid Emajõe rannikult ujuvad saared, mis seal kasvava roostikuga Peipsi rannikule jõudsid.” Pilliroog kasvas Varnja alla 60ndate alguses. Küla peal liiguvad jutud, et kui mehed 1960. aastal sõjaväkke läksid, siis roogu veel polnud, aga sealt tagasi tulles oli järve äär juba täis kasvanud. Väidetavalt lõpetati siis ka loomade karjatamine Liivanina ja Varnja vahelisel alal ning sealt see roog jõudsalt laienema hakkaski. Teada on, et kolhoosi-ajal väetati lennukitega põlde ning jõed tõid järve väga palju toitaineid, mis samuti pilliroo mahtu kiirelt kasvatas.

Ajad muutuvad ja praeguseks on roostik Sibulakülade rannad enda alla neelanud. Tihti on isegi keeruline järve äärde pääseda. Kui sibulakasvatus on peamiselt vanemate külaelanike lisasissetulek, mida raske töö tõttu nooremad üle ei võta, siis kas hääbuvas sibulakülas võiks roostik olla see järgmine loodusressurss, millest küladesse majanduslik heaolu saaks tekkida? Kasutusalasid on palju: käsitöö, ökokõrred, ökosoojustus, küte. Või kuidas kõlaks turismiatraktsioonina pilliroopaat?

Foto: Tuuli Vahesaar

Roog on väga hea soojustusmaterjal ning kolhoosi-aegadel pandi külarahvas roogu lõikama ja roomatte valmistama. Paljud hooned saidki sel ajal roomattidega soojustatud. Oleme isegi leidnud Voronja majaseintest krohvi sisse mätsitud käsitsi sõlmitud matte. Nii mõnelgi külamehel on majapidamises siiani alles roomati valmistamise pink, aga täna need enam kasutust ei leia.

Peipsi pilliroog ei sobi katuste tegemiseks, nagu see on traditsiooniks saartel ja Läänemaal, teab külarahvas. Küll aga sobib see hästi ehituseks, nii soojustuseks kui ka põhumajade konstruktsioonide ülesehitamiseks. Tuleviku valdkonnaks võiks aga tegelikult olla küte. Pillirool on suur kütteväärtus ja sellest saab edukalt pressida küttebriketti. Roo majanduslikku kasutuselevõttu on isegi uuritud, aga praktiseerimiseni pole see erinevatel põhjustel jõudnud.

Võimalik, et probleem on pilliroo lõikamisel ja varumisel. Enamus aastatel kasvab roog vees, jääd kahjuks roo sisse väga tugevat ei teki, et sinna tehnikaga peale minna. Külamehed on toonud isegi Hiiumaalt masinaid katsetamiseks, aga paraku tuleb tunnistada, et seal töötab, Peipsil mitte.

Pildil oleva traktoriga saab puhastada väiksemaid rannalappe, et suvel oleks lihtsam niita, et ranna-ala ujumiseks puhtana hoida. Vägevama tehnika soetamiseks oleks vaja piirkonda ettevõtlustuge.

Peipsiveere üheks peamiseks kuvandiks on saanud sibul, mingil määral kala. Teame, et ajalooliselt on külades olnud olulisel kohal sigurikasvatus. Kus on aga pilliroo koht selles loos? Kas see on pigem tülikas ja vohav taim, mis on katnud rannikuala, või saab sellest kunagi rannarahva tulevikuressurss?

Raul Oreškin

Raul Oreškin elab sügistalvisel perioodil Tartus ning kevadel ja suvel vanausuliste külas Varnjas, kus nad koos elukaaslase Kaili Kasega kalurimaja paadikuuris igal suvel Voronja galerii avavad. Viimastel aastatel on Raul tegutsenud ka kokana Karlova kodukohvikus „Lev ja Leevike“, avanud Aparaaditehases „tARTu poe“ ja töötanud teatrijuhina Tartu Uues Teatris. Raul jagab Edasi lugejatele oma tähelepanekuid eluolust Peipsiveerel ja Tartus ning laiemalt kultuuripõllul toimuvast. Raul on "Minu" lugude sarjas ilmunud raamatu "Minu Peipsiveer" autor. Loe artikleid (27)