Vaimse tervise probleemide lisandumine reedab, et paradiisis on midagi valesti. Võimalik, et midagi on valesti tagasisidega. Hälbeid ei osata märgata. Neist ei taheta teada. Kõrvalekalded reedaks nõrkust. Õnne, heaolu ja hedonismi edastavate peeglite toas jäetakse häda selfie’lt välja.
Hädaldatakse abstraktsemalt. Kõigil on valusid. Abstraktne on universaalne. Ei anna välja, ei reeda midagi konkreetset, eriti nõrkust. Ähmasena toidab kriitilist meelt ja arvustavat poosi. Ebaselgena sobib kleepida või riputada iga loosungi juurde. Peaasi, et oleks pahandav. Kõige ja kõigi vastu. Veel paar lauset ja olemegi poliitikas. Mida tasuks vältida. Oht astuda sama reha peale.
See, mis pildilt välja jäetakse ja mis toidab abstraktset valu, on üksildus. Mitte üksi olemine. Vaid soovitud kontaktide puudus. Janu, mis sunnib jooma surmavat merevett. Neelama like‘e ja hingama ilutsevaid pilte, loomaks tunnet, nagu paradiisis oleks kõik hästi. Merevesi tapab, kuna selles peituv sool suurendab veekaotust. Suus tundub janu kustutavana, aga kehas keerab elu sassi. Sotsiaalmeedia pakub näiliselt kontakte, samas suurendab puudust. Midagi sarnast leiab veel suhkruasendajate maailmast. Suus oleks nagu magus jook, sest nii on läbi keemiliste signaalide ajule lubatud. Kuid lubatud sisu, seda toidus väärtuslikku, mis on magusa tajude maailmas kõrgele tõstnud, kehasse ei jõua. Seepeale algab kudede mäss, pahameeletorm, nagu oleks palgapäeval öeldud, et täna raha saa.
